Uusnooruslased, nende sõbrad ja toetajad saadavad 2010. aasta ära Tartus vanas Greifi trükikojas, kus täna avab uksed klubi Print. Enne kisa-kära, kirinat-kärinat, saluuti ja lindilõikamist toimub pidulik dinee, kus pakutakse mahlaseid koibi ja joovastavaid märjukesi. Hiljem leiab samas kohas aset transvaal, kus plaate mängivad kodanikud Sol1st, Raadz, Louie Gigolo, Diskomärt, Vibukybar, Tuljak ja Niehkna. Facebook. Astuge läbi.Viimase Türnpu saate võtab kokku see veidi pikem kui kolmeminutiline klipp. Saate sünni ilu, vaev ja pisarad salvestatuna läbi veebikaamera objektiivi kumera läätse. Palume lahkesti vaadata.
Üks sõber küsis mu käest kunagi, kui ma veel Tartus elasin, et miks ma Tartut vihkan. Vastasin, et vihkan Tartut, et seda armastada. Kui kõik nädalavahetused oleksid sellised nagu eelmine, poleks see vajalik. Pinget saab luua ka teisiti ning hoida muude vahenditega, kui tugevate emotsioonidega ja tabude rikkumisega. Ilmselt on tekkinud mingi reaktsioon, mis võimaldab sealsetele tegelastele kaasa elada. See kord andsid oma panuse ka esmakordselt Emajõe kaldal salvestatud Türnpu FM, saates muusikat valinud Džässiklubi süda Robert Laursoo jt toredad kaasamõtlejad ja -kulgejad.
НИИ Косметики on Vene bänd, mis jõudis minuni tänu Areeni ja Postimehe aasta albumi autorile Ariel Pinkile. 1984. aastal bulgakovlikus Moskva keldriurkas Mihhail "Мефодий" Jevsenkovi eestvedamisel ebaseaduslikku (sest artistid pidid olema registreeritud) tegutsemist alustanud kultusbänd võiks eesti keeles tähendada Teaduslikku Kosmeetika Uurimisinstituuti. Hea nimi! Nüüdseks on nende obskuurne ja omakõlaline lo-fi ületanud riigipiirid, mis näitab, et muusika ei järgi geopoliitilist kaarti ja seda vajatakse kõikjal. Internetis nende kohta taustainfot otsides lugesin, et nende laivesinemised meenutasid rohkem üle käte läinud bakhanaaliaid kui kontserte selle traditsioonilises tähenduses. Mistõttu pole üllatav, et pahatihti lõpetas nende esinemise KGB sekkumine. Soovitan kuulata nende lugusid ka tuubist, "Счастлив" on ehe näide, miks Ariel Pinki "Before Today" ei peaks olema aasta album 2010.
НИИ Косметики - Верю
Sel neljapäeval toimub Genialistide klubis tantsuõhtu, mis otsib piiri viljaka jazzipinnase ning sellest irdunud elektrooniliste helisfääride vahel. Facebookis.
Sel laupäeval (18.12.2010) toimub Genialistide klubis (Lai tn 37 taga, Tartu) järjekordne Müürilille jõulutäika. Vanakraami, riidehilpude ja muu teise ringi pudi-padi vahele püstitame ka oma Plaadiparadiisi staabi. Ehk lubavad riidekappides (kahtlemata vajaliku) puhastuse teinud neiud meil oma tagasihoidliku nurgakese peamiselt vinüülide ja ka mõne laserheliplaadiga sisse seada. Algab kell 12.00 ja plaate saab kuulata ka. Omalt poolt luban juba praegu müügis olevatele plaatidele veel lisa leida. Muu hulgas on võimalik soetada ka näiteks plaati, kus peal on selline lugu:
Noorsand pildil peaks olema Boris Becker, kolmekordne Wimbledoni tenniseturniiri võitja ja endine valgepalli maailma esireket. "Piltlikult öeldes ma sõin tennist ja magasin temaga. Kogu aeg," on ta oma karjääri kohta öelnud. Miljoneid maksma läinud Beckeri salaseksist kapis ma parem kirjutama ei hakka, kuid 80ndatel tema auks valminud lugu on täitsa äge.
4. detsembril käis äike üle Eesti suuruselt teise linna, ja õhk muutus mahedaks ning hing sulas nagu lahti. Möödusin VI mikrorajoonis üheksakorruselisest hiidmajast, mille akendest peegeldus äikesevalguse helkjas sära. Maja oli tumm, kusagil ei olnud ainsatki hingelist, ainult dressides mees sörkis oma koeraga mu kannul, ja tagasi vaadates nägin, et tema koer oli vajunud sügavasse lumehange. Hüppasin üle hangetunud ukseesise ja kadusin salapärasesse majja.
Plaadisõbral Martin Jõelal (vt ka tema blogi: heliplaadistuudio.blogspot.com) on palju parem nina leidmaks täikadelt, taaskasutuskeskustest, kirpparitelt, sekkaritest ja teistest veidratest urgastest muu kola hulgas ka häid plaate. Ja nende eest ei tule välja käia hingehinda, mis tähendab, et hiljem saab üüri õigeaegselt tasuda ja sirge seljaga toidupoodi sammuda, kuna rahakott ei pigista. See selleks, mina sain temalt plaadivahetuse käigus vinüüli, mida olen juba kaua jahtinud. Ja vahetus kui selline on üldse tänuväärne nähtus, kuna rahaga on tobe vehkida ja see võimaldab vabaneda asjadest, mida tingimata vaja pole. Tänusõnad Martinile! Kuulake ka eelmise nädala Jazzitupi, kus ta oma plaadiotsinguil leitud idabloki jazzi tutvustas. Väärt kuulamine. Nüüd siis see lugu:
Armastan pikka lauda. Suitsusink, mahesepik, tummine supp, keedumuna... Luks värk. Mihkel, tee pulmad ära raisk. Reedeõhtune suaree Kohviradio vastvalminud stuudios keerleva (!) peterselli tagant vaadatuna nüüd ka liikuvas pildis.
Moskvas kulgeb elu ka linna all, kus metroourgudes lookleb jõena kümnete tuhandete inimeste katkematu vool, kes paar korda päevas maa alla kaovad. Moskva põranda all tegutseb sellest aastast ka väike plaadifirma Ethereal Sound, mis kaevab käike leidmaks õiget teed selle õige techno ja diip hausi juurde. Õige kursi on valinud ka artist nimega PJOTR, kelle hiljuti ilmunud plaadikese foonil meenuvad nii vana hea atmosfääriline trumm kui ka Detroitist kuuldud musa. Üldiselt ongi nii, et kui Detroit kutsub, siis ei saa eriti mööda panna. O дааааа! Samas võiks keegi meelde tuletada, kust loost see sämpel pärit on...
Jaapani plaadifirma Jazzy Sport on välja andnud uue seitsmetollise, mille B-pool on imeilus. Meenutab veidi Herbie Hancocki albumi Sunlight stiili või siis Cheri, kuidas iganes soovite. Melomaanid aga teavad, et "Close To You" on originaalis hoopis Carpentersi pala.
1975 oli aasta, mil USA ja NSV Liit korraldasid kahepäevase ühislennu kosmoses ning suri rastade jumala inkarnatsioon Maa peal Etioopia keiser Haile Selassie. Samal aastal otsustas Darwin Jones võtta ette palverännaku Ühendriikide keskosas asuvast Tulsa linnast kõikide hedonistide tõotatud maale Los Angelesse.Tema eesmärk polnud saada osa linna palsamlikest meelelahutustest, vaid otsida õnne ja meelerahu läbi muusika. Kolme LAs veedetud aasta jooksul tutvus ta ka funkmuusika teerajaja Sly Stone´iga, kes kokaiinilembuse tõttu varjus suurte plaadikompaniide kintsukaapijate eest oma häärberisse. Just seal, kodulindistajate muuseumis, kus võis näha ka riistapuud, mida peetakse tänapäeval trummimasina nime kandva rütmikombaini eellaseks, salvestas Jones oma kodulinna semudega käesoleva albumi.
Jättes kõrvale ühe seitsmetollise singli, kattusid lintmaki salvestused salapärase tolmulooriga, kuni tänapäevased tuuled selle hajutasid. Oma elu baptistlikule kirikule pühendanud ja mitmekandilist omaelu elava Jonesi saladusliku Darwini teooria lahendas tänavu plaadipesa Lotus Land ümber koondunud uus põlvkond. Selle asemel, et Jonesi läbematult järele ahvida, saab rõõmustada tõdemusega, et kogu materjal avaldati endisaegsel kujul. Ja see on märksa meelierutavam, kuna ultramodernistidel on kole komme oma töötlustega upakile lennata. Väärtusi saab õnneks luua muudmoodigi.
Seda albumit ei pea siiski takseerima esmaavastuslikkuse mõõdupuuga, vaid tasub lasta sugestiivsel ajastu vaimul end kaasa viia ning avastada disco, souli ja funki tutvusvahekorra rajajooni. Ehe värk!
Darwin´s Theory - On A Lovely Night Like This
Pimedal ja vaesel ajal ärkab muusika ellu. Võib-olla on see tingitud asjaolust, et inimesed langevad sügisel melanhooliasse ja otsivad midagi püsivat, mis läbipekstud hingekest halastavalt tupsutaks. See pole ju lillerdav kevad, mil on kerge unustada end soojenevasse õhku. Nite Jeweli juhtiv loovjõud Ramona Gonzales elab aga LAs, kus püsivat päikesepaistet varjutab vaid fotokeemiline sudu. Seetõttu jätame sombuse sügise.
LA ja maailma parima hip-hop-plaadifirma Stones Throw boss Chris Manak ehk Peanut Butter Wolf on tore mees. Pärast seda, kui tema MC, Charizma, maha lasti, hakkas ta tegema instrumentaalset hip-hoppi ning asutas oma tänaseks päevaks legendaarse leibeli, mis 14 tegutsemisaasta juures on aiva paremaks muutunud.
Tartu ja maailma kultuurileht Müürileht annab välja oma selle aasta viimase numbri. Selleks, et Tartu ja maailm ka tallinlastele koju kätte jõuaks, kogunevad kõik asjaosalised ning nende prominentsed tuttavad tuleval laupäeval kokku kõlistama ja alla kulistama. Muusikat valivad Türnpu poisid ja kui veab, siis püüame lindile ka oma 18. saate. Koht ja aeg on asjaosalistele teada. Soojenduseks võib kuulata Rick Wilhite´i miksi ajakirjale FACT.
Päev algas hästi! Washingtoni plaadifirma PPU boss Andrew Morgan leidis Tallinnast üles Pöide veiniviinamarja connoiseuri ja endise Vormsi vallavanema Uku Kuudi. Tulemuseks on 7", mille A-poolel on Uku esimene singel "I Don´t Have To Cry", mis ilmus 1985. aastal, kui ta elas ema Marjuga veel Rootsis. Väidetavalt ostis Marju Ukule väikese süntesaatori Minimoog, hiljem tulid juba Prophet 5 ja väga armsate saundidega klahvpill ELKA. Hiljem kolis Uku Ühendriikide läänerannikule ja seltsis LA muusika- ja loomeringkondadega. Mõni kuu tagasi mõtlesin päris tõsiselt Marjuga ühendust võtta, et talt selle plaadi kohta küsida, nüüd aga pääseb lihtsamalt. B-poolel on aga pala "Vision Of Estonia", mis ilmus paar aastat tagasi Eesti plaadifirma Bigtree välja antud Uku esikalbumil "Santa Monica". Selles loos kasutatavad trummid olevat Ukule ja ta emale annetanud kirik.
See pole see James Mason, kes mängis filmis "20 000 ljööd vee all" salapärase allveelaeva kapten Nemot, kes oli ka teadlane, leidur, rahuaktivist ja pöörane fantasöör. Muusik James Masonit võib samuti pidada pööraseks fantasööriks, sest tema album Rhythm Of Life kujunes oluliseks alles veerand sajandit pärast selle ilmumist, kui hakati rääkima acid jazzist ja new groove´ist. Moekad ja tihtipeale klišeelikud mõisted, aga seda albumit võib küll nimetada 20. sajandi acid jazziks.
Kon ja Amir on peamiselt tuntud oma nauditavate kompilatsioonide poolest, millel disco, boogie, hip-hopi ja funki essents pannakse reageerima tänapäeva moodsa elektroonikaga. Paar nädalat tagasi olid nad kahel nädalal Gilles Petersoni saates külaliseks ning muu hulgas mängis Kon ka ühte oma remixi, mis on ju lihtsalt võrratu. Sõbralik lehvitus kuttidele.
Mu lemmik Chicago ja Philadelphia souli mõjutustega lovers rocki staar Gregory Isaacs suri eile.
Olen nädalavahetusel peamiselt uut haussi kuulanud. Ja mõni lugu on päris hea. Näiteks see. Kui suurem osa tänapäeva hausist on neetult igav, siis We Play House Belgium kataloogi on kohati täitsa meeldiv lapata. Ja nagu nende nimigi ütleb, siis on tegemist rohkem kui lihtsalt plaadifirmaga. Tundub nagu misjonitöö, aga õnneks pole nad nii tüütud kui jehoovatunnistajad.
Need plaadid (kõik CDd) on huvilistele tasuta saadaval. Enamus on promo koopiad. Palju on kohvikumuusikat ja lihtsakoelisemat haussi, kuid ka ilma igasuguse kontseptsioonita kogumikke. Kui tahate nendega oma peldiku katta või auto lae täis riputada, siis palun väga. Kergenduseks kõigile! Mina takistusi ei tee ja üks inimene võib kõik need endale saada. Samas kui keegi tahab mõnda nendest plaatidest muusika pärast, annaks talle eelisõiguse. Kui huvi, saatke kiri: jyrgen ( at ) kollid.org.
Söön banaani ja kuulan umbes kuuendat korda järjest seda imekaunist lugu. Mõtlen, et ilmselt on see üks nendest lugudest, mis seob muusikahuvilisi, kes väga tihti kokku ei puutu. Dubstep, techno, folk, ambient. Ühelt viilult nagu Boards of Canada, teisalt nagu Bradford Cox (Atlas Sound, Deerhunter), mõjutusi nii Jaapanist, LAst, Islandilt kui ka Detroidist... Suva see žanr ja koht. Ise ütlevad nad, et muudavad emotsiooni muusikaks. Ja hästi teevad. Kuigi toas on faking külm, siis see lugu on hubaselt soe. Kvaliteedimärk.
Ahsoo, või täna on laupäev? Ma mõtlesin, et on juba pühapäev. Vedas, Joosep ilmselt magab hostelis õndsat und pühapäevani. Täna (laupäeval, 9. oktoober 2010) toimub KuKu klubis siis selline pidu. Pole aimugi, mis see b2b tähendab, aga ilmselt reaalne pauk. Ja oleks munad, siis mängiks seda lugu. Seniks lähen teen ahjus ühe sooja lavaši suvikõrvitsa ja juustuga. Küll need munad ka siis tulevad.
Armastus vinüülide vastu on omamoodi protestinostalgia, anakronism kui soovite, kuid autentse krõpsu ilu on võimatu unustada. Vinüüli riiulist võtmine ja mängijale asetamine on elamus omaette, lisaks veel plaadiümbrised – kunstiteosed –, mis tihti pakuvad ka visuaalse naudingu. Vahel on vaja riiulitest mittevajalik välja praakida, et järele saaks jääda need kõige olulisemad plaadid. Need “hüljatud” vinüülid ongi ühel või teisel põhjusel Plaadiparadiisi müüki sattunud, et teha ruumi uutele avastustele ja leida oma väärikas koht mõnes teises riiulis.
Kuulan siin seda lugu ja loen, kuidas üks 15-aastane tüdruk nimega Musikiisu kurdab, et talle meeldib üks poiss, keda ta võib-olla isegi armastab. Ja see tüüp ütles talle joogise peaga, et ta tahaks selle pipiga midagi enamat, aga siis kustutas ta reidist ära ning nüüd ainult sõimab teda. Ja see tüdo küsib doktor Noormannilt (ma ei tee nalja), kas inimesed räägivad tõtt, kui nad on juua täis. Vastust saab lugeda siit, aga tüübile peaks küll pasunni andma. Oh elu elukest.
Järjekordne peoteade. Türnpu poisid Ago Väli, Kaupo Rõivasepp ja valvediskor Louie Gigolo mängivad täna (18. september 2010) plaate vanalinna kohakeses EAST (Pikk tänav 36, Tallinn). Plaadipoe lettidel flaiereid ei leba, aga FBs üht teist leiab. Baila Belissimo!
Lo-fi-popi saadikust Toro Y Moist on siin enne piisavalt juttu olnud, kuid sel nädalal leidsin selle Lõuna-Carolina tüübi kohta kaks märkimisväärset teadet. Esiteks saab Soundcloudist kuulata tema tantsumuusika alter ego Les Sins nime all tehtud palasid, mis ilmuvad vinüülil novembris. Ilmselt läheb tantsuks, meeldib see meile või mitte. Teiseks, Daytrotter kutsus Chaz Bundicki stuudiosse, et salvestada viis tema magamistoas sündinud debüütalbumi pala nö sessiooniversioonina. Päris pillidega sisse mängitud Talamak on ju lihtsalt võrratu. Feel it all around right here.
Homme (laupäeval, 11. september 2010) mängime plaate kohakeses Morš, mis asub Väike-Karja ja Sauna hoovis. Kohal: Ott Kelpman, Kristjan Gabral, Kreck (&Avalon), Kersten Kõrge, Kaarel Valter, Madis Ligema ja ma. Algab õhtul, kestab hommikuni. Pilet 25.- kui üldse. Räägitakse veel.
Tulemus: 17 saadet ja rohkem kui poolteist ööpäeva salvestusi. Kulisside taga toimus nii mõndagi: nõela tõstmisel värisevad käed ja lõppematu jutulara, määramatus koguses ärajoodud veini- ja õllepudeleid, kuhjade viisi riisi-makra salatit, tubli annus Laine baari kiluvõileibu ja heeringat kartuliga ning virnades suhu sadanud Saaremaa vorstikange. Saatjateks hommikune pohmell ja hilisõhtune kohkvel naer. Veidi ka muusikat, mis pole tingimata universaalselt armastatud, kuid on leidnud meie südames sooja koha. Nagu ka Türnpu tänav.
Head pelmeenide praadimise mussi aastast 2010. Mark E, Eddie C, Vakula, Greg Wilsoni, Fudge Fingase praegune lemmik. Deep house as its best.
DCst on viimastel aastatel tulnud väga head musa. Linnas on loonud pesa ka kaks ägedat plaadifirmat: PPU ja Future Times. Viimase ridadesse kuulub ka Philadelphia poiss Mike, kes peidab koos sõbra Aaroniga end loomenime Protect-U taga. Seejuures on Mike koos Maxmillion Dunbarist ja Beautiful Swimmersist tuntud Andrewga leibeli kaasomanik. Ise kirjaldab ta DC musa nii: "Most of the FT crew had some relation to punk in DC so we kind of adopted what is hopefully a chill anti-elitist mentality where we saw the music as coming first and foremost and checked any bullshit ego at the door." Leidsin netist ka uue Protect-U laivsalvestuse, mis on minu meelest eriti hea. Lihtne ja moodne saund, aga Eesti "klubides" kuuleb seda harva. Soovitan soojalt kuulata.
Täna (neljapäeval, 26. august 2010) mängime Eastis (Pikk 36, Tallinn) plaate ning vaatame üksteisele ja teile silma. Timo Rohula b2b Margo Niit, Louie Gigolo, Gregor Taul, Madis Ligema, Kersten Kõrge. Kell 22.00 algab. Come!
Kahtlemata evib Türnpu tänav teatud seletamatut ja ammendamatut võlu, kuid elus on ka tähtsamaid asju. Et pea ei lõhuks, et naine maha ei jätaks, et Savisaar ära ei sureks, et Siberi katk jõehobusid ei tapaks. Seetõttu on võimalik, et meie ekspromti käigus sündinud sessioonid lähevad siit viimast korda eetrisse. Muusikaliselt midagi enneolematut oodata pole mõtet. Suvist ilma silmas pidades sattusid saatesse sumedad ja sametsoojad lood. Muusika nagu peab: mahe ja meelihaarav.
Waxist Selecta on muheda valikuga tegelane Prantsusmaalt, kellel on oma podcast. Tema ladna reggae disco miksi leidsin ma aga ühest blogist. Nihverdasin välja ka playlisti, kuid kahtlejatele võin kinnitada, et mehe selektsiooni võib usaldada ja tegemist pole läbu-reggae´ga, mis kuulajale vastu vahtimist virutaks. Merci beaucoup!
Kalvadose klubi väärikad liikmed kogunevad täna juhatuse viimasele korralisele istungile Türnpu tänaval. Täitevkomitee peadirektoraadi ehk kõrgeima täidesaatva organi esindaja kinnitusel tuleb kohtumisel arutlusele kava saata eriesindaja Tartusse, et tagada Normandia kalvadosemeistrite traditsioonide jätkuvus ja pealetükkiva õunamahla aroomi hõljumine ka Lõuna-Eesti õhus. Lisaks lubas klubi asjadevalitsus paisata eetrisse ka uue osa raadiosarjast Türnpu FM. Liikmetele, nõudmiseni.
No ei ole munad puust ja tagumik rauast. Keegi soovitas vaseliini jalgevahele hõõruda. Aga eks see ole teada värk, et ratas üks munalõhkuja on. Kaberneeme-Tallinn liinil kulus väljahigistatud vedelikukoguse kompenseerimiseks neli liitrit vett, pea on siiani kuumalaine virvendusest segi. Robotaanika oli nagu vaataks televiisorist mingit loodussaadet, et kui kaugele inimesed võivad minna. Kuidagi kinni ja morbiidne oli see teema, samas maailm on avatud. Polnud minu teema ka muidugi, sest ma eelistan ülima mõnuga vaikselt õiges rütmis kulgeda. Okay, Fiskars on jätkuvalt mu lemmikuid. See viimane miks passib eriti hästi tänasesse päeva. Totaalinen relaksaatio.
Käisin Balti jaama turul, et leida võtit, mida ükski võtmetöökoda ei tee. Tänaseni olin kellavärgiprints 9. korrusel, kes sai välja ainult tangide abil. Nüüdsest on mul oma isiklik konks, mis kaalub umbes kakskümmend korda vähem kui tangid. Sain selle ühe kolamüüja käest, kes pakkus mulle lisaks ka pornoajakirju Sexer ja jootekolbi. Keeldusin viisakalt, kuid ostsin talt veel ühe viili, et oma konksu tuunida. Kõigepoest sain ka Harold Melvin & The Blue Notes´i albumi Reaching For The World, kust tahtsin panna pala, mida Youtube´is pole. Panen siis ühe teise kaunihäälse sulni soulika, mis selle sama albumi peal on. Teddy Pendergrassi mälestuseks või nii.
Täna hommikul ärkasin selle lummava loo saatel ja nutulihas põsenurgas hakkas härdalt tõmblema. Ilus ja äärmiselt lihtne pala. Selge väljendusoskusega ja olematute nihestatud fookustega. Ma täiesti usun, mida Labi laulab, sest tal on olemas usk sellesse, et iga üksikut sõna ja nooti on talle ning maailmale väga vaja. Sentimentaalne jama? Kuulake ise...
Paar nädalat tagasi saatsin PPU bossile Andrew Morganile kirja, mis puudutas ühte tema souli miksi. See oli mu esimene nö fännikiri, aga ma tahtsin teada neid lugusid, mis mul juba ligi aasta desktopil vedeledes ikka ja jälle suudavad laisa täiusetunde tekitada. Vastust ei saanud, aga nüüd leidsin netis ringi kolades tema uue miksi plaadifirmale Phonica. Ma ei oska öelda, mis seos neil kahel omavahel olla võib, aga väidetavalt ootab mitmed seal ette mängimisele tulnud lugusid PPU vinüülipress. Seda üllatavam oli playlistist leida Uku Kuudi pala Visions Of Estonia. Samas pole midagi imestada, sest ta veetis oma parimaid nooruseaastad USA läänerannikul Santa Monica linnas. Hiljuti leidsin kuskilt netipoest 80ndatel Rootsis välja antud Marju Kuudi seitsme tollise, mis maksis ka hullu hinda.
Kes tuleb? Pilet 12 euri. Järgmine päev samas kohes veel Fiskars ja Anonymous. Funk is not a fad, it´s a way of life!
Täna (28. juulil) mängime Balou hoovis poistega tümakat nii et munad värisevad. Tuleb pull öö. Facebook.
