4/26/2011

Boogiemonsters

Jalutasin Moskva puiesteel. See asub muide Lasnamäel. Mõtlesin sellest, et miski selles linnas on justkui tasakaalust väljas. Pool sellest ihkab olla avatud, teine aga enesesse sulgunud ning need pooled ei haaku teineteisega, pannes inimesi end ebamugavalt tundma. Seetõttu puudub siinsete elanike ja neid ümbritseva keskkonna vahel sidusus. See ei pruugi olla üldse halb, aga keeruline kindlasti.
Klappides kuulasin Boogiemonstersi albumit «Riders Of The Storm» ja samal ajal lugesin hoonete seintele aastaid tagasi vigases inglise keeles jäetud sõnumeid: «Rap is sucs», «Musik is my laif». Ehk siis märkmeid sellest, mis kinnitavad, et linnakeskkond on mälu kandja ja sotsialiseerija. Mingi aeg üritati siin ookeani taguseid arhetüüpe vägisi jäljendada (kassikullaketid, getonoorte lõbus jõuramine, turvalised biidid-saundid, isikupärata riimid). Kahju ja igav oli. Ägedaid, mõnusalt muretuid ja aeg-ajalt isegi haaravaid asju oli ikka ka - True Headz, High Five Planet, BAP ja Durnoje Vlijanije.
Bronxist pärit Boogiemonstersist veel nii palju, et pärast esimese albumi ilmumist otsustas kaks selle asutajaliiget pundist lahkuda ja astuda eripäraste tõekspidamiste ja karmide regulatsioonide poolest tuntud seitsmenda päeva adventistide kiriku liikmeks. Neist üks sai isegi pastoriks. Kah ju võimalus.

Boogiemonsters - Honeydips In Gotham


4/22/2011

Odd Tempo

Soovitan kuulata Haigla bosse Krisi lõdva minekuga segulinti. Palju vanemad ja uuemad melanhool-psühhootilisi lemmikuid ning nooblit Eesti musa. Pisut ekstsentriline, aga see-eest üdini kreatiivne muusika. Eriti tahaks esile tõsta Bluri loo, mis on minu jaoks ülioluline. Seetõttu toon selle eraldi välja.

Blur - Out Of Time


4/21/2011

trippin trippin trippin trippin


Mulle tundub, et meil on nüüd oma praksuva helikoega kosmilises soul-udus ekslev Lil Wayne. Ja see on eriti hea, üldse mitte tatine. Peenelt tuksleva Kali Briisi & Ki En Ra loo "Camp Feet" kohta saab lähemalt lugeda siit. Lil Wayne´i panesteetiliselt sensuaalne "Single" on kuulatav aga siit.

4/19/2011

The Slits

Proto M.I.A aastast 1979. Hullud mutid. Veits nagu Stella – palju adrenaliini sisse pumbatud, aga pisut teisel kujul üle laetud. Samas pöördes lustakus ja naljakalt vihased meloodiakatked on täitsa olemas. Kõigi kolme ühendavaks lüliks on see, et tahaks nende lood võimalikult valjuks keerata. Aga korralik inimene, nagu ma olen, siis kinnitan, et mulle selline muusika üldse ei meeldi.

The Slits - New Town


4/16/2011

Your Girl Smells Chung When She Wears Dior

Olen nüüd veendunud, et ma pole paari aasta jooksul midagi nii head kuulnud. Ja mõelnud, et see lugu võiks kesta vähemalt tund, aga saab läbi juba paari minutiga. Liiga kaunis.

Hype Williams - Your Girl Smells Chung When She Wears Dior


4/15/2011

Parallel Dance Ensemble

Aeg-ajalt kiusab mind mõte, et ma olen kõike seda juba ammu-ammu ette aimanud ja tundnud. Selle loo puhul juhtus sama asi. Nagu mingi seiklusraamat, mida oled jumal tead millal lugenud. Saksa leibel Permanent Vacation suudab sellise tunde ikka ja jälle esile manada. Ja see pole üldse halb.

Parallel Dance Ensemble - Shopping Cart

4/13/2011

Cornelis Vreeswijk

Mitte mõhkugi ei saa aru, millest see Hollandist Rootsi emigreerunud vana laulab, aga jube ägedalt kõlab. Plusspoolele võib kanda ka selle, et tema ebaviisakat keelekasutust ja huvi "sobimatute" (loe prostituutide ja kriminaalide) vastu peeti 60ndatel ja 70ndate alguses tabuks ning osa tema plaate sattus Rootsi Raadio musta nimekirja.

Cornelis Vreeswijk - Rosenblad, Rosenblad

4/10/2011

Phylis Dillon

Sel korral kuulas taksojuht talumatut tümmarit. Aga klappidest tuli see pala. Kuidagi ilus oli. Ja lihtne.

Phylis Dillon - Close To You

4/05/2011

Joel Tammik - Horisont (Väli)

Joel pühendas albumi meresõitjast vanaisale, nimetades seda mõtteliseks ja heliliseks jätkuks vanaisa unistustele. Südamlik motiiv, mähitud võrratusse käsitsi trükitud taevasinisesse ümbrisse.

Rangete piirangutega digitehnoloogia asemel on Joel eelistanud nostalgilist analoogsüntesaatorit, mille poole paljud tänapäeva muusikud on tagasi pöördunud, leidmaks väljapääsu postmodernistlikust kordamise nõiaringist. Selline tahe on kooskõlas inimese tõelise loomusega ning moodustab iseeneslikult silla ta enda ja teiste vahele.

Albumi helimaailm on aga avar ja õhuline ning selle ilu on täiuslik detailides, sest iga üksikosa sisaldab viidet järgmise üksikosa ilule. Märksõnadeks pulseeriv dubtechno, varjuline ambient, lisaks raasuke avangarddžässi.