Eksperimentaalselt popmuusikale läheneva Taani kollektiivi kolmas täispikk album on hea plaat. Aga hea ei pruugi kokkuvõttes palju tähendada – hea ei pruugi ellu valgust tuua ja tuju nädalate vältel ülal hoida, aga ikkagi see on midagi.
Praegu neljast lapsepõlvesõbrast koosnev isepäine orkester, mille saundi eest on laivis hoolitsenud ka 30 vokaal- ja instrumentaalkülalist valdavalt Taanist, Gröönimaalt ja Islandilt, on vahetanud plaadifirmat. Yorkshire’i leibeli Leaf asemel on postmodernse sümfooniaorkestri uueks koduks Londonis pesitsev edumeelne, mõjukas ning läbimõeldud ja mitmekihilise muusikavaliku poolest tuntud 4AD, kelle hõlma alla on sattunud ka uus sahina- ja krõbinavabam Ariel Pink.
Leibelivahetusega on muutunud ka Efterklangi nägu. See ei ole see Efterklang, kes oma 2007. aastal ilmutatud peene ja taktitundelise albumiga «Parades» elegantselt ukse maha lõi ning endal elamise kohmetu kohanemisvaevata koduseks tegi.
Paraadalbumile talletatud eksperimentaalne folktroonika, millele kriitikud kleepisid (kollektiivile mõnevõrra vastumeelselt) külge kammerproge sildi, oli pidevalt liikvel – vaba minema, kuhu aga hing ihaldas, võimeline iga hetk kurssi muutma ja igal sammul oma legendaarset leidlikkust rakendama.
«Magic Chairs» on vähem mänguline, lausa hoolikalt ontlik ja märksa sirgjoonelisema lähenemisega, justkui ei lubaks lugudesse peidetud pagas kuulajal vabalt liikuda ning takistaks neil erinevatel radadel õnne otsida.
Efterklangi mitmekihilisest helikeelest ja õrnast, suisa haprast koest on järele jäänud ilus, kuid etteaimatav popmuusika, ilma pühalikkuseta ja senitundmatute põhjamaiste utoopiateta. Eelmise albumiga nii armsaks saanud müstilised sosinad on hajunud olematusse, nagu ka unistus, mis polnudki määratud tavatähenduses täituma.
Need väikesed seiklused ja minnalaskmise kergus, mis tegid paraadalbumist ühe tolle aasta parima ja südantmurdvaima plaadi, on kadunud. See aga ei tähenda, et bändiliikmete unistused oleksid tolmuks pudenenud ja värvikas vaatemäng asendunud tumeda varjumänguga. Küll aga võib väita, et Efterklangi kulgemine takerdus oma värskel täispikal stampidesse.
Helivõrku kududes püüdsid nad leida uut lähenemist ja poosi, kuid varasemad instinktiivselt ja inimeste eest varjatult toiminud ideed, mida, tõsi küll, osa muusikasõpru pidas sihitult laialivalguvaks, olid mõjusamad kui nüüdne selgepiiriline ja muidune konstruktsioon popmuusikast.
Ma ei hakka pikemalt sõnu raiskama, vaid ütlen otse välja. Kui teile vaheldusrikas, kobrutav ja vormiliste veidrustega «Parades» midagi ei ütle, siis on kammitsetud ja popisõbralik «Magic Chairs» alustuseks just õige plaat selle kõrvapaistva ja -paitava kollektiiviga lähema tutvuse sobitamiseks.
Kui te aga eelistate ehedat emotsiooni kolmveerandtunnisele helikonservile, siis 8. aprillil võib Efterklangi seitsmeliikmelist bändorkestrit kuulata, vaadata, hinnata ja käega katsuda Tallinnas Von Krahli teatris.
Plaadifirma Lotus Land esimene kauamängiv ei ole tegelikkuses üldse uus. 1978. aastal Sly Stone´i kodustuudios lindistatud lugudest on varem ilmavalgust näinud vaid üks - "Accept the Truth". Seda seitsmetollist pressis Darwin´s Theory Records samal aastal välja vaid 200. Lindistused aga säilisid ja need sattusid Lotus Landi tüüpide kätte, kes nendele uue hindamise andsid. Vähemalt kaks eksemplari pooletuhandelisest tiraažist on nüüd ka Eestis.
Maailma puust põrand juba valutas; õigupoolest tundus see oigavat, raksuvat ja valmistuvat järele andma. Katsin kõrvad kätega. Oli kurb ja nukker, et meie lemmikpaigast on saanud tühi, kõle ja emotsioonitu ruum, mida isegi mineviku võnked elus ei hoia. Mu peas olid tol hetkel vastakad tunded, kuid peagi mõistsin, et see on inertsist tekitatud mõttelaad ja seda liimi, mis inimesi seltskonnaks liitis enam lihtsalt pole.
Olen päev otsa head veini joonud, homseks pseudo-džässkaareks plaate valinud ja mõnust niuksunud. Ma vahest näen seda unes, mistõttu kardan, et ka tänane on tühipaljas illusioon minu peas. Aga kui Gil Scott-Heron on mu peas juba üheksa selget ringi läbinud ja ma olen pidanud plaadil teise poole panemiseks teki alt välja ronima, siis ilmselt on kõik reaalne. Good! Briges on super album indeed. Paneb unistama ja on soe. Mulle vana Heron meeldib ikka rohkem, kui see tume spoken wordi maailmavalu viimasel albumil, kuigi paeluvalt kaebleb see vanglas istunud vanamehenäss nüüd ka. Aga esimesel on suurem jõud, uus kõlbab intelligentsele reisisaatjatele linna vahel kruiisimiseks.
Homme (laupäeval) mängime Kaupoga plaate Kinomajas. Üles astub hunnik bände: Plixid, Iiris, Malcolm Lincoln, QueeNNaive, Tallinn Daggers, Kinkymint, Avalon Sutra ning posu djsid: Tõnis Savi ja Martin Voltri, Hendrik Tammjärv ja Tõnis Hiiesalu, Mihkel Masso ja Indrek Migur, Ott Kelpman ja Aleksander Kelpman. Täna (reede) õhtul EKKMis tinistab midisünti ja vaatab helendavat kuvarit kolmas Türnpu poiss Ago Väli.
Käisin koosolekul. Kuidas võivad inimesed rääkida lihtsalt seetõttu, et neile meeldib oma hääle kõla, ega mõelda mitte kunagi inimeste peale, kes nende ümber on? See kõik on hämar, mõttetu ja paljas õhk. Pärast kuulasin üht oma viimaste nädalate lemmikmiksi, mille autoriks on plaadifirma People Potential Unlimitedi vedur ja südametunnistus Tom Noble. Olen tema maitse suur austaja ning viimasel kahel nädalal tema miksidest jõudu ammutanud, kuid tema mängitud plaate on pea võimatu leida või maksavad need 200+ dollarit. Aga need on lood, mis on mõjutanud ja kujundanud tänapäeva muusikat ning mille kõla (future funk, ayee) poole paljud artistid praegu püüdlevad. Uskuge mind, mul hakkas seda kuulates taas parem.
Eksperimentaalselt popmuusikale läheneva Taani kollektiivi kolmas täispikk album on hea plaat. Aga hea ei pruugi kokkuvõttes palju tähendada – hea ei pruugi ellu valgust tuua ja tuju nädalate vältel ülal hoida, aga ikkagi see on midagi.
Naised rääkisid, et kui duši all oma keha üleni kohvipaksuga kokku mäkerdada ja natukese aja pärast maha loputada, siis see teeb naha pehmeks, siledaks ja hävitab tselluliiti. Torusid ka ei ummista ning võrreldes kamaga on terad natukene jämedamad ja lõhn on ka parem. Oma kogemustest räägib Leena: "koorisin ennast täna kohvipaksuga. See oli nii nii mõnus. Pärast koorimist oli selline mõnus tunne. Soovitan, see on nii mõnus." Edasised juhised leiad siit.
