Maailma puust põrand juba valutas; õigupoolest tundus see oigavat, raksuvat ja valmistuvat järele andma. Katsin kõrvad kätega. Oli kurb ja nukker, et meie lemmikpaigast on saanud tühi, kõle ja emotsioonitu ruum, mida isegi mineviku võnked elus ei hoia. Mu peas olid tol hetkel vastakad tunded, kuid peagi mõistsin, et see on inertsist tekitatud mõttelaad ja seda liimi, mis inimesi seltskonnaks liitis enam lihtsalt pole.Peter, Bjorn and John - Young Folks
3 comments:
nii kurb on seda lugeda. kuigi ma tean ka väga ammu juba, et see on tõesti tõsi. elasin ju kunagi pea 2 aastat seal...
jah, enam pole leti taga naeratavaid tuttavaid. kedagi pole. joogid olid ka otsas, ainult konjakid olid alles.
Ma olen nõus ka.
Post a Comment