Efterklang - Magic Chairs (4AD)

Eksperimentaalselt popmuusikale läheneva Taani kollektiivi kolmas täispikk album on hea plaat. Aga hea ei pruugi kokkuvõttes palju tähendada – hea ei pruugi ellu valgust tuua ja tuju nädalate vältel ülal hoida, aga ikkagi see on midagi.

Praegu neljast lapsepõlvesõbrast koosnev isepäine orkester, mille saundi eest on laivis hoolitsenud ka 30 vokaal- ja instrumentaalkülalist valdavalt Taanist, Gröönimaalt ja Islandilt, on vahetanud plaadifirmat. Yorkshire’i leibeli Leaf asemel on postmodernse sümfooniaorkestri uueks koduks Londonis pesitsev edumeelne, mõjukas ning läbimõeldud ja mitmekihilise muusikavaliku poolest tuntud 4AD, kelle hõlma alla on sattunud ka uus sahina- ja krõbinavabam Ariel Pink.

Leibelivahetusega on muutunud ka Efterklangi nägu. See ei ole see Efterklang, kes oma 2007. aastal ilmutatud peene ja taktitundelise albumiga «Parades» elegantselt ukse maha lõi ning endal elamise kohmetu kohanemisvaevata koduseks tegi.

Paraadalbumile talletatud eksperimentaalne folktroonika, millele kriitikud kleepisid (kollektiivile mõnevõrra vastumeelselt) külge kammerproge sildi, oli pidevalt liikvel – vaba minema, kuhu aga hing ihaldas, võimeline iga hetk kurssi muutma ja igal sammul oma legendaarset leidlikkust rakendama.

«Magic Chairs» on vähem mänguline, lausa hoolikalt ontlik ja märksa sirgjoonelisema lähenemisega, justkui ei lubaks lugudesse peidetud pagas kuulajal vabalt liikuda ning takistaks neil erinevatel radadel õnne otsida.

Efterklangi mitmekihilisest helikeelest ja õrnast, suisa haprast koest on järele jäänud ilus, kuid etteaimatav popmuusika, ilma pühalikkuseta ja senitundmatute põhjamaiste utoopiateta. Eelmise albumiga nii armsaks saanud müstilised sosinad on hajunud olematusse, nagu ka unistus, mis polnudki määratud tavatähenduses täituma.

Need väikesed seiklused ja minnalaskmise kergus, mis tegid paraadalbumist ühe tolle aasta parima ja südantmurdvaima plaadi, on kadunud. See aga ei tähenda, et bändiliikmete unistused oleksid tolmuks pudenenud ja värvikas vaatemäng asendunud tumeda varjumänguga. Küll aga võib väita, et Efterklangi kulgemine takerdus oma värskel täispikal stampidesse.

Helivõrku kududes püüdsid nad leida uut lähenemist ja poosi, kuid varasemad instinktiivselt ja inimeste eest varjatult toiminud ideed, mida, tõsi küll, osa muusikasõpru pidas sihitult laialivalguvaks, olid mõjusamad kui nüüdne selgepiiriline ja muidune konstruktsioon popmuusikast.

Ma ei hakka pikemalt sõnu raiskama, vaid ütlen otse välja. Kui teile vaheldusrikas, kobrutav ja vormiliste veidrustega «Parades» midagi ei ütle, siis on kammitsetud ja popisõbralik «Magic Chairs» alustuseks just õige plaat selle kõrvapaistva ja -paitava kollektiiviga lähema tutvuse sobitamiseks.

Kui te aga eelistate ehedat emotsiooni kolmveerandtunnisele helikonservile, siis 8. aprillil võib Efterklangi seitsmeliikmelist bändorkestrit kuulata, vaadata, hinnata ja käega katsuda Tallinnas Von Krahli teatris.