Tegin eile kolme ja poole tunnise jalutuskäigu. Polnud üldse nii tüütu, kui suslaga Tallinnast Tartusse loksuda. Kuulasin üle ka Benji B mullu oktoobris eetrisse läinud saate, kus Theo Parrish tegi kolme tunnise takeoveri. No küll on hea, eriline lemmik on Telexi lugu. Muide, see Belgia süntpopi kollektiiv on ka eurovisioonil üles astunud. Said 17. koha, ja seda 19. esineja seas.
Telex - Raised By Snakes (Razormaid Extended DJ Remix)
Wikileaks paljastab, et Eltron John on Krakówi kutt Marek Stuczyński, kes on teinud pea sama laheda pala, nagu see leedukas, kes Whitesnake´i lugu timmis. Superslow!
Mõtlen, kas Tšingis-khaan mõtles ökoloogiliselt, kui ta armee tappis nii palju inimesi, et paljud piirkonnad jäid inimtühjaks ning põldude asemele kasvasid uuesti metsad? Kas umbes 40 miljoni inimese hukkumine tähendas seda, et suured maa-alad jäid sööti ning seal hakkas kasvama mets, mis absorbeeris süsinikdioksiidi? Kas Temutšin oli kliima stabiliseerija ja inimkonna päästja? Ei tea, aga see lugu päästis minu päeva.
Super Flu ehk Felix Thielemann ja Mathias Schwarz on pärit Saksamaa südamest Saksi-Anhaltist. Poiste loomingu teguderohke perioodi algus langes möödunud kümnendi keskpaika, mil Saksa minimal ja tech-house olid saavutanud populaaruse kõrgpunkti. Nüüd räägitakse nendest stiilidest sordiini all ning teatud seltskondades on neist saanud vaat et sõimusõnad.
Midagi kaalukat pole öelda ka nende debüütalbumi kohta. 90 protsenti plaadile sattunud lugudest täidavad ruumi katkise külmkapimootori meeleheitlike, kuid katkematute põtketega. Minu kummarduse ja tugeva kümne protsendi au teenib aga pala «Poppycock», mis päästab plaadi kola hulka sattumisest. Ohkida saab vaid selle üle, et selle käekiri sarnaneb LCD Soundsystemi hitile «Someone Great».
Õhulist ja kerge minekuga suvist vaibi, heljuvaid klavereid, tundlikku kõmri bassi, taas muusikaradarile sattunud lonkavaid Briti saarte rütme ning kohalikku külma viina. Eile Mustamäel.
Lone on karismaatilise käekirjaga Nottinghami tüüp Matt Cutler, kes jõudis minuni paari aasta eest, kui tema loomingu kvintessentsiks oli mahlakas hiphoprütm, mida saatis eskapistlik vihmapiisa kukkumise meeleolu. Neljandal kauamängival teeb Lone elektroonilise muusikaga midagi sellist, mis dubstep’i üürikese võidukäigu tõttu nõutuks jäänud vanad hausi- ja teknopeerud taas peole tõi, hirmutamata seejuures eemale noori bassimuusikasõpru.
Jäänud on julge sündikäigu võrgutav toime, kuid sündinud on hausimutant, kes meenutab mälestust, mida valgustab soe unustatud kuma, millesse, nagu tundub, on peidetud ka kõige tähtsam tulevikust. See on kui seiklusraamat, mida oled jumal teab millal lugenud, aga on mõnus suvalisest kohast ikka ja jälle lahti lüüa. Oled sa noor või vana, nostalgiavalus või futurismijanus, Lone’i jaoks pole ületamatuid antagonisme.
Alanud aasta esimene oluline lugu tuleb Saksamaa plaadipesast Editainment, mis armastab oma artistide nimede vahel &-märki. Pop & Eye on loogiline jätk Tiger & Woodsile ja Cleo & Patrale. Miskipärast tuli mul seda nimekuju vaadates meelde poliitilise kommunikatsiooni võte puhuda valimisplakatitel poliitpeerudele elu sisse pannes nende kõrvale seisma meelad noored neidised. Meenub kunagise keskkonnaministri Heiki Kranichi (äkki mäletate sõnumigrafiti 666-sarja) valimisplakat, kus tal istusid kummagi õla peal kenad nõunikest näitsikud. Kollaaži rikastasid kirjad: "Tibidega mõistust ei asenda!" ja "Nii juhib kolmikliit riiki.".