 Lone on karismaatilise käekirjaga Nottinghami tüüp Matt Cutler, kes  jõudis minuni paari aasta eest, kui tema loomingu kvintessentsiks oli  mahlakas hiphoprütm, mida saatis eskapistlik vihmapiisa kukkumise  meeleolu. Neljandal kauamängival teeb Lone elektroonilise muusikaga  midagi sellist, mis dubstep’i üürikese võidukäigu tõttu nõutuks jäänud  vanad hausi- ja teknopeerud taas peole tõi, hirmutamata seejuures eemale  noori bassimuusikasõpru.
Lone on karismaatilise käekirjaga Nottinghami tüüp Matt Cutler, kes  jõudis minuni paari aasta eest, kui tema loomingu kvintessentsiks oli  mahlakas hiphoprütm, mida saatis eskapistlik vihmapiisa kukkumise  meeleolu. Neljandal kauamängival teeb Lone elektroonilise muusikaga  midagi sellist, mis dubstep’i üürikese võidukäigu tõttu nõutuks jäänud  vanad hausi- ja teknopeerud taas peole tõi, hirmutamata seejuures eemale  noori bassimuusikasõpru.Jäänud on julge sündikäigu võrgutav toime, kuid sündinud on hausimutant, kes meenutab mälestust, mida valgustab soe unustatud kuma, millesse, nagu tundub, on peidetud ka kõige tähtsam tulevikust. See on kui seiklusraamat, mida oled jumal teab millal lugenud, aga on mõnus suvalisest kohast ikka ja jälle lahti lüüa. Oled sa noor või vana, nostalgiavalus või futurismijanus, Lone’i jaoks pole ületamatuid antagonisme.
Lone - Cloud 909
 
 
 
1 comment:
Sain ka lõpuks selle albumi kätte. Mõistan täiesti, miks see plaat sinu eelmise aasta lemmikuks osutus. Hea, et üks aasta on jälle olnud selline teistest eristuv plaat, nagu kunagi olid Daft Punki Homework ja Basement Jaxxi Remedy. Sain just kätte ka Moodymanni Forevernevermore albumi, mis oli ilmselt selliseks aasta albumiks aastal 2000.
Post a Comment