
John Maus on üks neid napakaid, kes mu eelmise aasta päästis ja julgelt mu meeleolu lõhkus. Heas mõttes. Rabav ja vallutav, lihtne ja ulmeliselt hõõgav. Ehe näide sellest, et inimene on võimeline harjuma ka nonsensiga, kui ta ainult suudab vastuvõtlik olla. Viirastusliku jampsi ja kakofoonia maailmameister. Ilma igasuguse dopinguta muide.
Postin siia ühe tema tuntuima pärli, kuigi ise eelistaksin selle asemel pigem palasid "Heaven is real", "Rights for gays", huh kurat "It takes time" on ka liiga hea. Jään siinkohal kaotajaks ja ei viita ühelegi loole, vaid tellin parem plaadi.
PS! Hetkel mängib Gmosi miks "Celestial blues", mis algab Gil Scott-Heroni & Brian Jacksoni looga "Beginnings (The First Minute Of A New Day)". Playlisti vaadates tundub täitsa kobe, aga kuulan selle homme öösel lõpuni, sest pean homme varahommikul Pärnusse sõitma.
Head ööd!
No comments:
Post a Comment