Mõnusa-mõnusa olekuga voolujoonelist neofunki ja üsnagi liigutavat sündipopi lemmikplaadifirmalt Mexican Summer. Märksõnadeks ekstsessiivsed pornokaadrid, 80ndate dekadentlik pohhuism, väsimatu tossumasin ja plinkivad neoontuled. Minu jaoks olulisemaid plaate sel aastal, sest David Speck on saanud pihta millelegi tabamatule, mille popid magamistoanikerdajad suures lo-fi tuhinas on justkui unustanud või kahe silma vahele jätnud. Palju nalja ja popi tegevast Ariel Pinkist, teistest USA lääneranniku koleerik-unistajatest ja 80ndate taassünnist ei saa ka selle plaadi puhul üle ega ümber, aga sellest polegi suurt lugu, kui sul on olemas see õige vabakäigu tunnetus, mis paljudel puudub. Ja kohati kõlab APd tahtlikult või tahtmatult jäljendav David Speck isegi paremini kui AP ise. Aga nagu ta ise ühes intervjuus ütles: "I'm not Ariel Pink and to those who constantly compare and relate me to him you need to broaden your ears." Ja see on õige lähenemine! Esimest korda kuulates tulid tahtmatult meelde Tears for Fears ning Simple Mindsi parim album New Gold Dream (ja see tüütu numbrijada, kus olulisel kohal number 8). Aga David Speck longib läbi 80ndate saundi eriti mõnusalt ja paindlikult, vältides igasuguseid raame. Kuulake parem ise.
Part Time - Shes Got The Right (Ariel Pink & Before Today jah, aga mis siis?)
No comments:
Post a Comment