See pole see James Mason, kes mängis filmis "20 000 ljööd vee all" salapärase allveelaeva kapten Nemot, kes oli ka teadlane, leidur, rahuaktivist ja pöörane fantasöör. Muusik James Masonit võib samuti pidada pööraseks fantasööriks, sest tema album Rhythm Of Life kujunes oluliseks alles veerand sajandit pärast selle ilmumist, kui hakati rääkima acid jazzist ja new groove´ist. Moekad ja tihtipeale klišeelikud mõisted, aga seda albumit võib küll nimetada 20. sajandi acid jazziks.
Kon ja Amir on peamiselt tuntud oma nauditavate kompilatsioonide poolest, millel disco, boogie, hip-hopi ja funki essents pannakse reageerima tänapäeva moodsa elektroonikaga. Paar nädalat tagasi olid nad kahel nädalal Gilles Petersoni saates külaliseks ning muu hulgas mängis Kon ka ühte oma remixi, mis on ju lihtsalt võrratu. Sõbralik lehvitus kuttidele.
Olen nädalavahetusel peamiselt uut haussi kuulanud. Ja mõni lugu on päris hea. Näiteks see. Kui suurem osa tänapäeva hausist on neetult igav, siis We Play House Belgium kataloogi on kohati täitsa meeldiv lapata. Ja nagu nende nimigi ütleb, siis on tegemist rohkem kui lihtsalt plaadifirmaga. Tundub nagu misjonitöö, aga õnneks pole nad nii tüütud kui jehoovatunnistajad.
Tyree Cooper feat Tony Davis - Get Up (FCL´s Weisse Rose remix)
Need plaadid (kõik CDd) on huvilistele tasuta saadaval. Enamus on promo koopiad. Palju on kohvikumuusikat ja lihtsakoelisemat haussi, kuid ka ilma igasuguse kontseptsioonita kogumikke. Kui tahate nendega oma peldiku katta või auto lae täis riputada, siis palun väga. Kergenduseks kõigile! Mina takistusi ei tee ja üks inimene võib kõik need endale saada. Samas kui keegi tahab mõnda nendest plaatidest muusika pärast, annaks talle eelisõiguse. Kui huvi, saatke kiri: jyrgen ( at ) kollid.org.
Söön banaani ja kuulan umbes kuuendat korda järjest seda imekaunist lugu. Mõtlen, et ilmselt on see üks nendest lugudest, mis seob muusikahuvilisi, kes väga tihti kokku ei puutu. Dubstep, techno, folk, ambient. Ühelt viilult nagu Boards of Canada, teisalt nagu Bradford Cox (Atlas Sound, Deerhunter), mõjutusi nii Jaapanist, LAst, Islandilt kui ka Detroidist... Suva see žanr ja koht. Ise ütlevad nad, et muudavad emotsiooni muusikaks. Ja hästi teevad. Kuigi toas on faking külm, siis see lugu on hubaselt soe. Kvaliteedimärk.
Ahsoo, või täna on laupäev? Ma mõtlesin, et on juba pühapäev. Vedas, Joosep ilmselt magab hostelis õndsat und pühapäevani. Täna (laupäeval, 9. oktoober 2010) toimub KuKu klubis siis selline pidu. Pole aimugi, mis see b2b tähendab, aga ilmselt reaalne pauk. Ja oleks munad, siis mängiks seda lugu. Seniks lähen teen ahjus ühe sooja lavaši suvikõrvitsa ja juustuga. Küll need munad ka siis tulevad.
Armastus vinüülide vastu on omamoodi protestinostalgia, anakronism kui soovite, kuid autentse krõpsu ilu on võimatu unustada. Vinüüli riiulist võtmine ja mängijale asetamine on elamus omaette, lisaks veel plaadiümbrised – kunstiteosed –, mis tihti pakuvad ka visuaalse naudingu. Vahel on vaja riiulitest mittevajalik välja praakida, et järele saaks jääda need kõige olulisemad plaadid. Need “hüljatud” vinüülid ongi ühel või teisel põhjusel Plaadiparadiisi müüki sattunud, et teha ruumi uutele avastustele ja leida oma väärikas koht mõnes teises riiulis.
Tahaks selle loo oma pihku pigistada ja kuhugi ära peita, ükskõik kuhu, kus võiksin seda kõige kurja eest kaitsta. Alati kui seda lugu kuulan, siis lõpus saabub mingi tarretavalt vaikne hetk. Okei, jutt läheb liiga sentimentaalseks ja isegi seebiseks, lugu on märksa mõõdukam. Plaadi hind aga mõõdetundetu 300-500£.