7/23/2010

Reisisaatja

Eile linna sõites istusid mu taga kaks abikooli õpilasest noorsandi, kes püüdsid leida vastust küsimusele, mis tagab eelduse elus edasijõudmiseks. Üks nendest oli algkooli õpilane (nimetame teda Paavoks) ja teine veidi vanem, Sergo, oli ilmselt lõpetanud kaheksanda klassist, kuna ta rääkis eelseisvatest riigieksamitest. Nende nimed polegi tegelikult väga olulised, aga kuna nad on selle loo peategelased, siis peaks neile teatud sümboolse kuvandi looma. Lootustest eelseisvale nädalavahetusele olid nad korralikult äksi täis ja ma jälgisin nende kraaklemist põnevusega, sest igapäevast pateetilist möga ma ei kannata. Ma imestasin, kuidas need noored kuked oskavad kogu elu ja olemust lahata palju lihtsamalt. Nende distantsilt tänapäevase elu hektilisust hindavate rüblikute suhtumine maailma asjusse oli tunduvalt ausam ja vahetum, kui meie arusaam igapäevase elu jaburavõitu estraadietendusest. Ja see sai selgeks vaevalt 20 minutit kulgenud bussiloksumise jooksul. Kui iga päev kuuleb mingit hala üle jõu käivatest ülesannetest ja muust jamast, siis need tüübid elasid tavalist noore inimese elu, kuhu kuuluvad kool, sõbrad, chill ja talumatu rutiin. Unustage see jutt väljavalitud inimeste väljakannatamatust koormast ja elu legitimeerimisest. Miks ma seda üldse kirjutan? Sest mingi hetk helises sellel Sergol telefon. Ja ma ei suutnud uskuda, et sellel nakerjal oli helin, mis mu lolli larhvi veelgi pikemaks venitas.

Jamie Principle - Your Love

1 comment:

Robert said...

Oi jah, mul oli sarnane aga veidike elulisem lugu Valga-Tartu bussis. Kah kaks samas eas noormeest, üks vanem kui teine, rääkisid klubis käimisest, sünnipäeva pidamisest, joomisest, tüdrukutest ja noh, see oli nii... sõnuseletamatult ilus.