Tunnistan, et pakkumine arvustada uut UNKLE’it otse ei vaimustanud. Kuigi kollektiivi esimene sügav ja raske album «Psyence Fiction» (1998), mis tõstis UNKLE’i põhjendatult triphopi parnassile, lõi mällu igaveseks templi ning teine, unistuslikum ja hullumeelsem «Never, Never, Land» (2004) kõlas õndsalt patuselt, jäid järgmised kaks täispikka «War Stories» (2007) ja «End Titles» (2008) kaugeks.Hoobi andis ka DJ Shadow' lahkumine, mille järel tekkinud tühikut pidasid paljud ületamatuks. Projektibändi ninamees James Lavelle on leidnud aga uue trip-rock’i hingamise.
Kui esimestel albumitel uhkeldasid Richard Ashcroft, Thom Yorke, Mike D, Brian Eno, Ian Brown jt nimekad onud, siis nüüd kaasati hunnik vähetuntud rokkbände (Black Angels, Sleepy Sun, Autolux). Tunda on afrobeat’i, psühhe-tantsuroki, hiphopi ning elektroonilise ja klassikalise muusika mõjutusi. UNKLE’i parim plaat sel sajandil. Õnneks.
No comments:
Post a Comment