Antonina

Järgmisel nädala reedel (12.02) on Krahlis võimalik läbi elada kohaliku lo-fi pop kollektiivi Antonina esimese singli ning video esitluskontsert. Kuigi Antonina muusika on lihtne ja veenev, pole nende maailm kõikides oma pisiasjades nii arusaadav, et see ei võiks vaistlikult minus huvi äratada. Ma ei tea, kuidas on meeldejäävusega, kuid kodutööstuse lainetes valminud näidete varal võib julgelt väita, et tegu on äraütlemata kergemeelse – jah, ma tõesti mõtlen kerget – meelelahutusega. Siin pole miljoneid ideid, maniakaalset detailsust ja helide stiihiat. See pole ka eriskummaline kosmiline popmuusika, mis nõuaks pingutavat süvenemist, et selle psühhedeeliakuhjadest läbi kahlata. Kuid seejuures ei nürista see mõistust, nõrgenda innukust ega riku iseloomu. Neid kitsendavaid silte ma ei salli, kuid see osutub paljudele takistuseks. Kuulajana seisad sa üsna selge valiku ees: kas sa lähed mööda teed, mille Antonina on sinu eest juba valinud või pöördud tagasi. Neile, kellele peidetud radade leidmine ja ekslemine muusikalistes allhoovustes mõnu pakub, võib Antonina muusika jääda liiga sirgjooneliseks ning turvaliseks teekonnaks. Mõnede jaoks isegi küündimatuks ja infantiilseks karaokepopiks. See subjektiivne mäng on kriteeriumite küsimus. Kuid memmepojalikuks kaasakulgemiseks on Antonina üsna hea kaaslane. Tõsi, oma isemeelsuste ja – ooo! – naiselike kapriisidega, mis tähendab, et Antonina on suutnud säilitada oma isikupärase karakteri.

Antonina - Pakike (Helene: see on igivana helene tehtud pakike kui tegelikult antoninas veel polnud kitarrimassot ja sündiandrussi)

Antonina - Itsuyorimo (Helene: ma igaks juhuks annan sulle itsuka, mis on nagu selgem näide võibolla sellest kuidas me koos tüüpidega teeme asja)