Kuld 2009

Lastes näpuga üle tänavu ilmunud plaatide, olen ma veendunud, et 2009. hiilgas laialt ja mahedalt ning oli minu jaoks muusikaliselt väga hea aasta. Ja seda nii südamele kui ka puusadele. Määrisin kõrvadesse muusikat polkast rockini, soulist dubstepini, tihedat ja sisukat, mesihäälset ning käremeelset. Aastasse mahtus nii sentimentaalseid nukra näoga kaunislaule kui ka karmikoelist biidiakrobaatikat, põnevaid moehullusi ja põrandaalust kraapimist, kuigi ma ei väsi kordamast, et oluline on hea muusika, mitte trendid.
Erinevalt varasemast tunnen ma plaatidega suuremat lähedust. Paari aasta tagused lemmikplaadid jäid kaugeks, kuid tänavu olen nendega kokku kasvanud. Nad on mulle naha vahele pugenud ja minu puudutused on muutnud nad üha soojemaks. Võib-olla on see kodune nostalgia, kuid ma olen kindel, et see pole näiline meelepete, mis järgnevate aastatega kaoks. Pigem muutub ligimeelitav soojus veelgi pühalikumaks.
Kui järgmiselt aastalt midagi soovida, siis seda, et oleks rohkem aega süvenemiseks ja võimalusi muusikaga kahekesi jääda. Ma ei oota mingit uut voolu, mis tõeliselt läbi raputaks. Ma arvan, et järgmine aasta tuleb üllatusevabam, aga ma tahan leida üles need pidepunktid, mida ma aastateks meenutama jään, sest mälestus on naudingu üks vajalikumaid liitlasi. Jah, ma olen seda varem juba öelnud, aga see lihtsalt on nii.
Ma ei taha pikalt kirjutada, see pole praegu oluline. Teen jutlusele kiire lõpu: hea muusika pühitseb kõik abinõud! Olge tublid ja jagage oma leide, sest hea muusika on universaalne. Toogu uus aasta meie parimate muusikasoovide täitumise.