Kosmos ei lase mul magada!

Mul on komme pärast pidu koju jõudes kuulata mõni lugu, mis aitaks üle saada peohullusest ja rinnus üles alla uhavast bassipöörisest. Ilmselt profülaktika mõttes, et hommikul oleks parem ärgata. Minu nõudlik ja joogine olek nõudis eile midagi sellist, mis oleks vaimukas, kuid mitte eputav. Härrasmehelik, kuid ometi läbitungiv. Midagi sellist, mis kohe ei uinutaks, vaid kannaks looga pikemalt kaasa. Täna hommikune valik tuli Rootsist. Heia Sverge, heia Dungen!
Dungeni (eesti keeles hiis) ninamees on hiphopi taustaga multiinstrumentalist Gustav Ejstes, kes nokitseb koos Reine Fiske (kitarr), Mattias Gustavssoni (bass) ja Frederik Björlingiga (trummid). Tulemuseks on raju futufolk psühhedeelse rocki sõiduvees või siis vastupidi, nii kuidas ise soovite. Mõnusalt sassis ülesehitusega eepiline kantrimehe idüll igatahes.
Nende album "Tio Bitar" on mu üks selle aasta lemmikuid. Miks? Kena plaadikujunduse pärast, kuid õnneks mitte ainult. "C Visar Vägen" on selle aasta üks parimaid lugusid, mida hommikul kell neli kuulata, sest see aitab unustada ära kõik selle, mis sind päeva jooksul vaevas. Kümnest loost kaks on pärlid ja mulle piisab sellest täiesti. Lahe on ka see, et Gustav ei ürita luua kunstlikku kontseptsiooni ja ei sea endale sellega mingeid piiranguid, vaid kõik on spontaanne. Vanamoodne kui soovite.
Omaette teema on muidugi Dungeni plaadilepingud. Kodusest Subliminal Soundsist korjas neid peale suure kolli Virgini subleibel Dolores, mis keskendub "sõltumatule" Rootsi muusikale. Sõltumatus on Virgini puhul muidugi tore sõnakõlks, nagu näitas ka Dungeni kogemus. Nimelt tegid härrased kahe A poolega sinku, mille peal oli tunnuslugu Walt Disney multikale "The Jungle Book II". Dungeni Mowglilugu sai muidugi kiire lõpu, sest Gustav kuulutas, et tegemist ei ole popgrupiga ja kolis oma kodinad tagasi Subliminali. Kas siis teadlikult või mitte keerasid nad selle olukorra enda kasuks ja suutsid enda loomingu vastu huvi äratada. Kogu loo teeb minu jaoks huvitavaks see, et viimasel ajal on lasteraamatute peamiseks teemaks olnud just populaarsuse saavutamine. Näiteks lugu sellest, kuidas häbelikust elevandipoisist saab dzungli üks kõige popimaid loomi jne. Tundub nagu Dungeni kutid olid peategelased enda kirjutatud lasteraamatus, mille lõpp on muidugi õnnelik.

Dungen - Familj (http://www.youtube.com/watch?v=Zvtn0d5AUA8)