Uhuru

Saksofoonik Gary Bartz on viimasel ajal kuulatud lindistuste playlistide sage külaline. Päris "The world is a ghetto" masti mees ta muidugi pole. Ma pean silmas seda, et see lugu on pea iga endast lugupidava diip hausi mehe miksis. On see siis War või George Bensoni versioon sellest või koguni David Moralese, Frankie Knucklesi või mõne muu dj edit antud loost. Vahet pole. Näiteks Detroit Soul Project on oma linnale truu ja laulab loomulikult sellest, et Detroit on geto. Aga see on teine teema.
Gary Bartzil on kodus Grammy. Kurat teab, mille eest. Ta on teinud koostööd ka Miles Davisega. Tore on. Ta meeldib isegi hea maitsega hiphopi meestele. Veel parem.
Siin on üks killuke tema loomingust, mis mulle meeldis. Lugu albumi pealt, mille nimeks Harlem Bush Music - Uhuru. Ilmunud Milestone Recordsi alt 1971. aastal.

Gary Bartz NTU Troop - Celestial Blues (http://www.youtube.com/watch?v=62qPgek-QgU)

Taevalik blues tõepoolest, palju parem kui vaeslapse oma. Saksofon on äge, aga mulle meeldis selle loo vokalist Andy Bey. Enesekindel ilu, just selline nagu mulle meeldib.

John Mausil õnnestub täita tühjus tõelise eluga

Maailmas on nii palju napakaid. Nad lähevad imelikuks, et elus vastu pidada. /.../ Pole tõsi, et kõik on napakad. On ka idioote - idioodid, hullud, seksmaniakid, vaimuhaiged, lollid, poliitikud, sportlased ja debiilikud. On ka ükskõikseid inimesi. Nendest on kahju. Napakaks saadakse, et elus vastu pidada. On neid, kes ei pea vastu. (Jonas Gardell "Preeriakoerad")

John Maus on üks neid napakaid, kes mu eelmise aasta päästis ja julgelt mu meeleolu lõhkus. Heas mõttes. Rabav ja vallutav, lihtne ja ulmeliselt hõõgav. Ehe näide sellest, et inimene on võimeline harjuma ka nonsensiga, kui ta ainult suudab vastuvõtlik olla. Viirastusliku jampsi ja kakofoonia maailmameister. Ilma igasuguse dopinguta muide.
Postin siia ühe tema tuntuima pärli, kuigi ise eelistaksin selle asemel pigem palasid "Heaven is real", "Rights for gays", huh kurat "It takes time" on ka liiga hea. Jään siinkohal kaotajaks ja ei viita ühelegi loole, vaid tellin parem plaadi.

PS! Hetkel mängib Gmosi miks "Celestial blues", mis algab Gil Scott-Heroni & Brian Jacksoni looga "Beginnings (The First Minute Of A New Day)". Playlisti vaadates tundub täitsa kobe, aga kuulan selle homme öösel lõpuni, sest pean homme varahommikul Pärnusse sõitma.

Head ööd!

Paljude pidupäevade mälestuseks

Kõlas biitlite "Norra mets" mingi sümfooniaorkestri nõretavmagusas esituses. Ja meloodia, mida mängiti, tegi mind ärevaks nagu alati. Ei, seda ei saanud varasemaga võrreldagi, see raputas mind rängemalt kui tavaliselt. (Haruki Murakami)

See tsitaat on pärit Jaapani kirjaniku Haruki Murakami raamatust, kus biitlite laulu kuulmine tõi raamatu minategelasele meelde tema esimese armastatu. Hea raamat, julgen soovitada.

On palju selliseid hetki, millele alguses mingit tähelepanu ei pööra, aga hiljem tuleb välja, et mäletad kõiki sellega seonduvaid üksikasju. Alguses on küll raske meenutada, aga peagi suudad pisiasjade abil tervikliku pildi kokku panna. Ja vahest on hea, kui midagi olulist meenub, millele on mõnus tagasi mõelda. Mul on paljud mälestusted seotud kindlate lugudega, mille abil omandavad need märksa intiimsema noodi. Kui mälestustel on komme aja jooksul vaikselt tuhmuda, siis lood jäävad. Ja nüüd uhab üks mu rinnus taas üles-alla. Kõlab sentimentaalse lobana, aga nii see on.
Jõudsin täna tagasi koju. Ostsin pudeli head-paremat ja mõtlesin, et kuulan alustuseks veidi rahulikumat mussi. Jõulud ikkagi. Mis sellest, et need mulle ei meeldi, aga olgu naabritel siis vähemalt hea päev. Laia haardega Manchesteri kuti Jazzchildi (ristinimega Kevin Hughes) miks 80.ndate nädalavahetustest. Küllaltki souline teine ja ebanädalavahetuslikult vähe mürtsu, aga vastiku pühapäeva ärasaatmisel võib isegi kuulata.

Change - Mutual Attraction (http://www.youtube.com/watch?v=IrKoHPljmFg)
Tõi head mälestused tagasi.

Change on pärit 70.ndate lõpust, kui geniaalsel Goody Music Production plaadibossil Guadalupest pärit ärihail Jacques Fred Petrusel ja itaallasel Davide Romanil tuli idee teha köitvat r`n`b-d, aga nad ei osanud kumbki inglise keeles laulda. Järgnes tüüpiline Itaalia maffia lugu. Romani vedas esialgu kohale kamba oma kaasmaalasi ja lasi Petrusel lauljaid otsida. Ja mees leidiski sellised nimed nagu Luther Vandrossi ja Jocelyn Browni. Lüüriline kõrvalpõige: jõulude ajal tuli telekast mingi loll film, mille nimi oli "Stepmother" vms, kus Julia Roberts laulis autos laulu "Ain´t no mountain high enough" ja see on Jocelyn Browni lugu muide. Nii salvestatigi lood Itaalias ja vokaal NY-s ja kellelgi peale Romani ja Petruse polnud õrna aimugi, mis sellest lõpuks välja tuleb. Esimene album "The glow of love" ilmus 1980. aastal ja kuigi mõned ütlesid, et Change kõlab nagu vaese mehe Chic jõudis see Billboardi topi, võitis aasta disco albumi tiitli ja sai seitse Grammiet peale kauba.
"Mutual attraction" on pala nende viimaseks jäänud kuuendalt albumilt "Turn on your radio", mida on palju kritiseeritud. Vandross, Brown ja paljud teised olid selleks ajaks juba ammu jalga lasknud. Albumit kritiseeriti selle vanakooli disco gruuvi pärast, sest selleks ajaks (1985) oli muusika tehniliselt juba meeletult edasi arenenud. Minu meelest on see maitsev plastiline 80.ndate alguse pop. "Mutual Attraction" loo autor on tegelikult Timmy Allen, kes on koostööd teinud ka Britney Spearsi, R. Kelly ja Backstreet Boysiga. Lihtsalt tahtsin mainina.

Aasta siis oli 2007

1. Panda Bear - Person Pitch (Paw Tracks)
2. Efterklang - Parades (Rumraket)
3. Burial - Untrue (Hyperdub)
4. Lcd Soundsystem - Sound Of Silver (DFA)
5. Blonde Redhead - 23 (4AD)
6. Dungen - Tio Bitar (Subliminal Sounds)
7. Jens Lekman - Night Falls Over Kortedala (Service)
8. Shocking Pinks - Shocking Pinks (DFA)
9. Fujiya & Miyagi - Transparent Things (Grönland)
10. Klaxons - Myths Of The Near Future (Polydor)

Kosmos ei lase mul magada!

Mul on komme pärast pidu koju jõudes kuulata mõni lugu, mis aitaks üle saada peohullusest ja rinnus üles alla uhavast bassipöörisest. Ilmselt profülaktika mõttes, et hommikul oleks parem ärgata. Minu nõudlik ja joogine olek nõudis eile midagi sellist, mis oleks vaimukas, kuid mitte eputav. Härrasmehelik, kuid ometi läbitungiv. Midagi sellist, mis kohe ei uinutaks, vaid kannaks looga pikemalt kaasa. Täna hommikune valik tuli Rootsist. Heia Sverge, heia Dungen!
Dungeni (eesti keeles hiis) ninamees on hiphopi taustaga multiinstrumentalist Gustav Ejstes, kes nokitseb koos Reine Fiske (kitarr), Mattias Gustavssoni (bass) ja Frederik Björlingiga (trummid). Tulemuseks on raju futufolk psühhedeelse rocki sõiduvees või siis vastupidi, nii kuidas ise soovite. Mõnusalt sassis ülesehitusega eepiline kantrimehe idüll igatahes.
Nende album "Tio Bitar" on mu üks selle aasta lemmikuid. Miks? Kena plaadikujunduse pärast, kuid õnneks mitte ainult. "C Visar Vägen" on selle aasta üks parimaid lugusid, mida hommikul kell neli kuulata, sest see aitab unustada ära kõik selle, mis sind päeva jooksul vaevas. Kümnest loost kaks on pärlid ja mulle piisab sellest täiesti. Lahe on ka see, et Gustav ei ürita luua kunstlikku kontseptsiooni ja ei sea endale sellega mingeid piiranguid, vaid kõik on spontaanne. Vanamoodne kui soovite.
Omaette teema on muidugi Dungeni plaadilepingud. Kodusest Subliminal Soundsist korjas neid peale suure kolli Virgini subleibel Dolores, mis keskendub "sõltumatule" Rootsi muusikale. Sõltumatus on Virgini puhul muidugi tore sõnakõlks, nagu näitas ka Dungeni kogemus. Nimelt tegid härrased kahe A poolega sinku, mille peal oli tunnuslugu Walt Disney multikale "The Jungle Book II". Dungeni Mowglilugu sai muidugi kiire lõpu, sest Gustav kuulutas, et tegemist ei ole popgrupiga ja kolis oma kodinad tagasi Subliminali. Kas siis teadlikult või mitte keerasid nad selle olukorra enda kasuks ja suutsid enda loomingu vastu huvi äratada. Kogu loo teeb minu jaoks huvitavaks see, et viimasel ajal on lasteraamatute peamiseks teemaks olnud just populaarsuse saavutamine. Näiteks lugu sellest, kuidas häbelikust elevandipoisist saab dzungli üks kõige popimaid loomi jne. Tundub nagu Dungeni kutid olid peategelased enda kirjutatud lasteraamatus, mille lõpp on muidugi õnnelik.

Dungen - Familj (http://www.youtube.com/watch?v=Zvtn0d5AUA8)

Mozarella balearic ehk disco sucks!

Hommikune rock electronico ja bailandi discoteka nurk:

"The X-factor in Italian music is having too much melody" (Fred Jacques Petrus)

12. juuli 1979. Chicago, Illinois. Madalalaubalised machod ja muidu jõmmkärakad korraldasid sümboolse discoplaatide põletamise kohalikul pesapallistaadionil. Sellega protesteeriti avalikku tunnustust taotlevate mustanahaliste ja geide vastu. Disco ajastu oli läbi, kuid põranda all juhtus nii mõndagi huvitavat. Kauboidest põmmpeasid peab tänama selle eest, et Chicago klubides MusicBox (Ron Hardy) ja Warehouse (Frankie Knuckles) kõlasid peagi juba täiesti uued helid. Aitäh!

Italo on minu meelest üks vastuolulisemaid stiile. Seda on võimalik armastada või vihkata, sest see ei suuda jätta kedagi külmaks. Ma olen pannud tähele, et praegu suhtutakse sellesse samuti kaheti, mille üle ma üldse ei imesta, sest tänapäeva isoleeritud maailmas on teistsuguse muusikamaitsega inimesed kas friigid või haritud koorekiht. Mõned peavad seda geniaalseks tantsumuusikaks, teised jälle tahaksid selle banaalsuse kohe oma peast välja visata.
Kui vaadata vidosid, siis kõik maskeerub leebe välisilme alla, aga see oli vaid vahend selleks, et varjata tegelikku olemust. Just need samad italo kuumad produtsendid tegid samal ajal horrorfilme, mis on ilmselge vihje sellele, et tollal valitsenud tegelikkus oli neile vastuvõetamatu. Kaheksakümnendad olid Itaalias (kuid ka Saksamaal, Hispaanias ja mujal Mandri-Euroopas) suurte sotsiaalsete ja poliitiliste segaduste aeg ja see kõik mõjutas ka muusikuid. Inimene on kõigega võimeline harjuma, ka nonsensiga. Ilmselt nad üritasid seda talumatut olukorda kuidagi enda kasuks keerata ja tulemus oli siis selline lõbus koolidisco muusika. Mitte küll eriti intiimne, aga suure füüsilise rünnaku jõuga.
Üks põhjus italo sünniks on väidetavalt ka see, et kaheksakümnendate lõpus oli Itaalia liir muutunud USA dollariga võrreldes ääretult nõrgaks ja kohalikud varustajad ei suutnud enam Ühendriikidest plaate tellida ning keskendusid seetõttu kohalikule turule. Muusikuid, kes ühe näpuga süntesaatorit toksisid ja laulda ei osanud ilmus nagu seeni pärast vihma.
Jube raske on meeldivaid italo lugusid suva päkapikudiscost ja süldist eristada, sest piir nende vahel on väga hägus.
Minu tänane saak on siis järgmine (arvestamata kõiki neid varasemaid unetuid öid): sadadest lugudest jäi kõrva esialgu 25 ja nende hulgast valisin 5 pala. Päris pervokaid ei tahtnud panna.

1. Koxo - Step By Step (http://www.youtube.com/watch?v=5CJYruYbFzI)
2. Gaznevada - Special Agent Man (http://www.youtube.com/watch?v=uPudv5Yq68g)
3. P. Lion - Happy Children (http://www.youtube.com/watch?v=uQGMgh55oP4)
4. Doctor's Cat - Feel The Drive (http://www.youtube.com/watch?v=7ydtVj4xtYk)
5. Stopp - I'm Hungry (http://www.youtube.com/watch?v=tgFT6wKlrSg)

Moodsa aja vähem moodsad lood ehk postmodernistlik ajukepp

"Good evening. This is the intergalactic operator. Can I help you?"
"Yes. I'm trying to reach flight commander P.R. Johnson, on Mars, flight 2-4-7"
"Very well, hold on please [beeping]. Your through!"
"Thank you operator!"

Jah. Nii algab The RAH Bandi vast kõige kuulsam lugu "Clouds across the moon". Vana hea tuttav Supreme`i pidudelt. Mõistatusliku tähekombinatsiooni RAH taga ei ole ebamaised jõud ega Jüri Lina, vaid seitsmekümnendate lõpus Richard Hewsoni ümber koondunud fiktiivne bande. Muuseas, akadeemilise muusikaharidusega mees on teinud koostööd ka Herbie Hancocki ja biitlitega. Äge drunkfunksynthpop mulle, kuid peosuretaja neile, kellele ei meeldi irooniline funk.
Suvel käisime Kaupoga Laks FM-is plaate mängimas ja esimese loona mängis Ilmar "Floati", mis on RAH Bandi 1985. aastal välja antud albumi "Mystery" üks parimaid palasid.
Mina leidsin aga veel ühe killu nende loomingust. Jaapanlasest DJ Monk One (kes väidetavalt on üritanud juurviljadest vinüüli valmistada) mängis nende ühte vanemat pala albumilt "Going up" ja see oli täitsa pandav mökki saund.
The RAH Band - Messages from the stars (http://www.youtube.com/watch?v=Ya2KSpJmmow)