Hommikune rock electronico ja bailandi discoteka nurk:
"The X-factor in Italian music is having too much melody" (Fred Jacques Petrus)
12. juuli 1979. Chicago, Illinois. Madalalaubalised machod ja muidu jõmmkärakad korraldasid sümboolse discoplaatide põletamise kohalikul pesapallistaadionil. Sellega protesteeriti avalikku tunnustust taotlevate mustanahaliste ja geide vastu. Disco ajastu oli läbi, kuid põranda all juhtus nii mõndagi huvitavat. Kauboidest põmmpeasid peab tänama selle eest, et Chicago klubides MusicBox (Ron Hardy) ja Warehouse (Frankie Knuckles) kõlasid peagi juba täiesti uued helid. Aitäh!
Italo on minu meelest üks vastuolulisemaid stiile. Seda on võimalik armastada või vihkata, sest see ei suuda jätta kedagi külmaks. Ma olen pannud tähele, et praegu suhtutakse sellesse samuti kaheti, mille üle ma üldse ei imesta, sest tänapäeva isoleeritud maailmas on teistsuguse muusikamaitsega inimesed kas friigid või haritud koorekiht. Mõned peavad seda geniaalseks tantsumuusikaks, teised jälle tahaksid selle banaalsuse kohe oma peast välja visata.
Kui vaadata vidosid, siis kõik maskeerub leebe välisilme alla, aga see oli vaid vahend selleks, et varjata tegelikku olemust. Just need samad italo kuumad produtsendid tegid samal ajal horrorfilme, mis on ilmselge vihje sellele, et tollal valitsenud tegelikkus oli neile vastuvõetamatu. Kaheksakümnendad olid Itaalias (kuid ka Saksamaal, Hispaanias ja mujal Mandri-Euroopas) suurte sotsiaalsete ja poliitiliste segaduste aeg ja see kõik mõjutas ka muusikuid. Inimene on kõigega võimeline harjuma, ka nonsensiga. Ilmselt nad üritasid seda talumatut olukorda kuidagi enda kasuks keerata ja tulemus oli siis selline lõbus koolidisco muusika. Mitte küll eriti intiimne, aga suure füüsilise rünnaku jõuga.
Üks põhjus italo sünniks on väidetavalt ka see, et kaheksakümnendate lõpus oli Itaalia liir muutunud USA dollariga võrreldes ääretult nõrgaks ja kohalikud varustajad ei suutnud enam Ühendriikidest plaate tellida ning keskendusid seetõttu kohalikule turule. Muusikuid, kes ühe näpuga süntesaatorit toksisid ja laulda ei osanud ilmus nagu seeni pärast vihma.
Jube raske on meeldivaid italo lugusid suva päkapikudiscost ja süldist eristada, sest piir nende vahel on väga hägus.
Minu tänane saak on siis järgmine (arvestamata kõiki neid varasemaid unetuid öid): sadadest lugudest jäi kõrva esialgu 25 ja nende hulgast valisin 5 pala. Päris pervokaid ei tahtnud panna.
1. Koxo - Step By Step (http://www.youtube.com/watch?v=5CJYruYbFzI)
2. Gaznevada - Special Agent Man (http://www.youtube.com/watch?v=uPudv5Yq68g)
3. P. Lion - Happy Children (http://www.youtube.com/watch?v=uQGMgh55oP4)
4. Doctor's Cat - Feel The Drive (http://www.youtube.com/watch?v=7ydtVj4xtYk)
5. Stopp - I'm Hungry (http://www.youtube.com/watch?v=tgFT6wKlrSg)
No comments:
Post a Comment