Hiljuti oma debüütalbumi “Causers of This” välja andnud Toro Y Moi´l on sõber. Tema nimi on Matt ja ta identifitseerib oma loomeelu Coma Cinema nimega. Minu teada on nad pannud selle nime Joy Divisioni loo Komakino järgi. Coma Cinema salvestatud magamistoadisko esikalbumi "Baby Prayers" saab tasuta kõrvaklappidesse tirida siit. Enne kui otsustate, võite maitseks kuulata/vaadata üht palukest:
Kohtasin eile vanalinnas ühte kinnisilmi räppivat keskealist bomži, keda ma tahtsin Tartusse peole kutsuda. Meelitasin teda raha ja naistega, aga ta räppis aina edasi ning ei võtnud vedu. Mõtlesin, et kui võtan abiks raudse loogika ja talle baaris läkerdise välja teen, siis ta hakkab inimese moodi rääkima, aga ta visati kõrtsist välja. Kahju, ta olnuks ideaalne verbaalne vahenali Melodroomil ja ilmekalt rõhutanud seda, mida me Tartust arvame. Nüüd peab vist Mihklile paruka ja kitarri muretsema või võtku mind kurat nii eest kui tagant Ottleplandile helistama. Aga ma oleksin väga tänulik, kui te annaksite mulle vihjeid mõne sarnase elugeeniuse, laivartisti või muusikalise loomekollektiivi kohta. Pange kommentaarina või saatke meil. Mõttetalgud alaku!
Harold Melvin & the Blue Notesi laulja Theodore "Teddy" DeReese Pendergrass on läinud. Head teed.
DJ Anonymous pani üles oma semu DJ Fiskarsi miksi, mis ka minu enesetunnet aastate eest kõditas. Keedis diskensist, 80ndate biidist ja elurõõmust täpselt mõõdetud vahekorras, mis pühapäevatunde eemale peletab. Ihan parhaita mun mielestä! Haprad hinged ja kehad, kellel tänane päev vahele jääb, kogunege salaaeda.
Olen enese pilla-palla laialivedelevad osad uuesti kokku kogunud, mis tähendab, et aeg on minna Tartusse. Mõni lugu on suutnud ka mu mootori taas tööle panna, tõsi, seda vaid madalatel pööretel. Kuskil päikeselaigus oleks tore aeleda ja eluvaim sisse puhuda, aga see lugu kõlbab ka. Ma olen üsna kindel, et ühest küljest on see meie trendivooludest kõrvalehiiliva ja ütleks lausa, et vanamoodsa blogi kõige vanem pala. Kuid seda lugu unustus endale ei võida, kui palju aega ka ei mööduks ja mis ka ei juhtuks. Samas on see duett minu hinnangul üsna lähedal tänapäeva lo-fi esteetikale ja võib ainult arvata, mida Ariel Pink sellest arvaks, kui paavst tema loo hukka mõistaks. Aga see on juba täitsa teine lugu.
“Indian” - Baffo Banfi
