Mul on üks sõber, kellel on sõber, kes on sünnist saati pime. Aga ta käib tihti kinos. Mis seal huvitavat on, mina küll aru ei saa, aga näed, käib. Need on keerdkäigud tänu millele on maailmal kolmemõõtmeline sügavus ja milleta elaksime sirgjoonelises või hoopis kolmnurkses maailmas. Lisaks sellele on teadvuse pimedad nurgatagused, kus on samuti võimalik hiilida. Tee sinna on kerge, kuid seal on väga lihtne eksida ja tagasi tulek on veelgi raskem. Teatud maani võid sa sinna sisse minna. Ja võid sealt jälle välja tulla. Kui ainult ettevaatlik olla, eks. Aga kui teatud punktist edasi lähed, siis sealt enam tagasi ei tule, sest tagasiteed on võimatu leida. Nagu metsa läinud Hans ja Grete. Ma käisin ühel retkel, võtsin kaasa selle loo. Pilti käigust pole kahjuks panna, samuti on lugu ilma nime ja siltideta, kuid seda suurema veenmisjõuga.
No comments:
Post a Comment