Aasta siis oli kuuskümmend viis

(Ma sõpradega 1962. aastal V mikrorajooni ABC kaupluse ees. Hiljem sai sellest Kännu Kukk. )

Ma olen juba vana mees. Põlved valutavad, selg teeb häda ning väljas viitsin käia ainult õlle ja suitsude järel. Õnneks pole vaja pabistada, kas talivili põllulapil ikka võrsub ja puukuur puid täis on. Ma olen ju ikkagi linnahärra ja näppupidi mullas mulle surkida ei meeldi ning soojus tuleb nagu imeväel koju kätte. Lasnamäe kodus on hea ja soe. Lükkad tuhvlid paistetanud jalgade otsa ja keerutad teleka ees vaikselt sõrmi. Kahju on ainult sellest, et leierkast mulle uutest ilmuvatest plaatidest, ilukirjandusliku sisuga raamatutest, jutustustest ja romaanidest nii vähe aru annab. Asjatundjad räägivad suurima sügavamõttelisuse ja järjekindlusega ainult surutisest ning kärbetest. Muud juttu enam suurt ei kuulegi. Mul on kahtlane tunne, et see sõge ühekülgsus uudistes muudab nüriks kõigi tõsiste elunähtuse suhtes, kuigi torisevat Ligi Jürgenit on televusserist vahest päris tore vaadata. Vanad head ajad tulevad meelde, kui sai isegi korralikult paugutatud ja nendele vasakpoolsetele jörbenitele koht kätte näidatud.

Vaatasin ka ühte briti seriaali - Südameasi, kust täna tuli selline lugu, mille peale mul pisar silma tuli.

Cliff Richard & The Shadows - In The Country

ja siis meenusid ka kõik need teised lood:

The Kinks - You Really Got Me
67. aastal käisime Haapsalu aianduskooperatiivi tööka kollektiiviga seenemetsas ja jõhvikasoos. Saak oli hea ja pärast retke otsustasime kohalikus sööklas ühiselt lõõgastuda. Pidulaud oli lookas, naised olid maiad ja kohalik ansambel mängis tantsuks pilli. Mida sa hing veel oskad tahta, kui järgmisel päeval linnuvabriku esinduspoest üks korralik grillkana.

Status Quo - Pictures of Matchstickmen
Pidin kohe pitsi Kännu Kukke võtma ja see maitses lausa hästi. Siiamaani mäletan veel selle õige Kännu Kuke maitset. Olen ühte pudelit kiivalt naise eest varjanud. See on 70ndatest ja on ju teada, et kui pudel kauaks seisma jääb, siis lahustub suhkur edasi ning kraad tasapisi kasvab. Tervisi Virkuste perele, kelle leidlik suguvõsa meie lemmikjookide iseloomuliku kristallsuhkru valmistamise meetodi välja mõtles.

Yardbirds - For Your Love !!!
NLKP keskkomitee maipleenum oli just läbi saanud, kui aianduskooperatiivides hakkas elu käima. Teised läksid rahva hulka uudiskilest teavitustööd tegema, aga meie otsustasime Valloga sööklate üleliidulist standardmenüüd kontrollida: pervoje, vtoroje i kompot. Kõik oli olemas: kiievi kotlett, kooreklops, biifsteek, kapsasupp ja kompott. Viimane oli liiga hea päälekas, mistõttu otsustasime Häädemeestesse kohe mitmeks päevaks jääda.

The Turtles - Happy Together
Kord tulid seltsimehed Moskvast väärtuslike talongidega. Käisime Vana Toomas, kus purjus mereväeohvitserid elu nautisid ja meid kampa kutsusid. Päraast paari napsu otsustasime legendaarsematele lõbustusasutustele ringi peale teha. Glorias saime korralikult kärakat, sest seda kohta varustati otse Moskvast. Seejärel Kevad, Pirita, Kolme Kannu, Szolnok, Tuljak, Du Nord ja Astoria, kus hommikutundideni "varieteed" nautisime.

mõeldes Melole siis vist...

Gorilla raporteerib

Gorilla käis Tartus ja oli võrdlemisi viisakas, kui mõned seigad laupäeva õhtul ära unustada. Gorilla lemmik kokteil on nüüdsest White Russian (mis maitseb põhimõtteliselt nagu lahja Vana Tallinn piimaga) ja tema lemmik naised on armeenlastest bordumaja pidajad. Gorillale ei meeldi ettekirjutatud meeleolud ja suured affid, sest ta on Gorilla suure algustähega.

Gorilla käis täna ka postkontoris plaatide järel ja avastas, et tema kodukandist on kadunud Priisle tondiloss, millega meenuvad nii mõnedki kenad mälestused. Priisle turu panoraam on nüüd märksa vaesemaks jäänud. Tiik on kadunud, skelett on kadunud, rotid ei jookse enam mööda räpaseid turulette, räägitakse mingisugusest kiirteest, mis parklavööndi ära kaotab. Selle asemel on tekkinud mingisugused koledad ja näotud keskused. Gorilla ostis seepeale õlut.

Meenutagem hetkeks maja, mis kunagi valmis ei saanud...

Ministry - Work For Love

... ja ööd vastu laupäeva Maailma ees:

Joe Jackson - Steppin´ Out

ja hetke reedeselt peolt, kui tuled ära kustutati:

Candido - Thousand Finger Man

Prillidisko 06/02 kohakeses Maailm

Me kõik vajame mingil eluperioodil muinasjutte. Samuti vajame head muusikat seinast seina ja põrandast laeni. Reedel kavas: higine dubstep, nunnu diiphauss, ärasõitev kosmoseräpp, kõmistav trumm, tilulilu diskens, laulud alkoholisõpradele, 80ndate tantsud robotitele, keha- ja hingeväänamismuusika roki ning popi sõpradele, avarapilguline hiphopsoulhauss, rokkiv peer ja kärisev gruuv. Põgus ülevaade elust enesest, kuid algse koodi järgi peaks asi siiski muusika ümber keerlema.

GORGO LETAUR + LOUIE GIGOLO + SIIM VAARAND + AGO VÄLI

Eranditult prillidega!

06.02.2009 22.00
Pilet: 35 / 50 (enne / pärast südaööd)

Laks FMi plix-plax sünnipäev

Meie Laksu-sõbrad tähistavad täna oma raadioülekannete viiendat sünnipäeva. Soovime neile selle puhul palju õnne! Viimast Laks FMi saate kuulata siit.

01. U2 - i still haven't found what i'm looking for
02. su-paka-pooh - aya
03. joe claussell - come inside (the loft)
04. ten city - all loved out (the love serenade mix)
05. osunlade - blackman
06. motor city drum ensemble - raw cuts #4
07. the rotating assembly - them drums
08. Stephane A. - distant planet
09. john daly - atlantis
10. metro area - evidence
11. mute - lost
12. mark e - ray gun
13. slow supreme - granada
14. flytronix - heavy traffic
15. herbert - rude
16. Niceguy Soulman - Can You Feel It (Philly Mix)
17. elton john - are you ready for love (ashley beedle rmx)
18. lee mcdonald - i'll do anything for you
19. real time - fire island (long version)
20. vince watson - mystical rhythms
21. ian o'brien - mad mike disease
22. jovonn - love destination
23. blaze - live a happy life
24. cobblestone jazz - b2 ???
25. joe louis - flyin' high
26. marvo genetic - the fourth wave (vocal mix)
27. cabby & lopez - drive from the miracle (kaoru inoue remix)

(Martin "Laks" Aedla, Kaupo, Jürgen)

"Laks on nagu hea bordoo vein, mis ajas küpsust kogub." - Drummie

Kirjad Silverilt

Tere!

Ühel hommikul, kui ma olin tagasi kodumaale põgenenud ja hommikukohvi juues nautisin Ida-Tallinna üheksakorruselistele hiidelamutele langevat põhjamaade päikese kuldset läiget, helistas mulle mu hea sõber Jürgen. Ma polnud temaga rääkinud alates ajast, mil ma otsisin väljapääsu kimbatusest ja otsustasin sellest välja rabelemiseks Eestist lahkuda. Lahendus, mida Jürgen pidas enesele iseloomulikult jaburaks ja mille tõttu ma korduvalt tema pahameele pälvisin. "See maailmas kooserdamine ja pea liiva alla peitmine lõpeb sinu jaoks sellega, et üks päev on su ukse taga Maire Aunaste," ütles ta. Ma aiman, mida ta sellega öelda tahtis, aga tol hetkel tundus see minu jaoks naljakas. Meie suur lemmik proua Aunaste on loomulikult tark naisterahvas. Nädalapäevad tagasi võisin poes käies Õhtulehe esikaanelt lugeda tema arvamust selle kohta, et inimest, kes uuel aastal klaase kokku lüües silma ei vaata, ootab ees seitse aastat halba seksi. Seda tuleb ilmselt Jürgenile meelde tuletada, sest see mees ei vaata ju kunagi silma.

Jürgen soovis mulle head uut muusika-aastat ja avaldas lootust, et käesolev aasta tuleb muusikaliselt mitmekülgsem. Ma tunnen Jürgenit juba üsna pikka aega ja tean, et ta on viimastel aastatel toimunud muusikaliste arengute osas üsna skeptiline. "Muusikaline kompass on rikkis," ütleb ta endale arvatavasti teadvustamata, mida ta sellega konkreetselt silmas peab. Ma olen talle korduvalt öelnud, et ta teeb sellega enda elu keerulisemaks, kuid ta pole mu nõuandeid kuulda võtnud ning ootab igalt uuelt aastalt midagi sellist, mis oleks erakordne ja mõnutundele tervislik. Ma tean, et selle taga pole tema nostalgiline igatsus inspireerivate aegade järele. Isegi kui ta üritab vastupidist väita. Meil kõigil on nostalgiatunne täiesti olemas, nagu iga teisegi perioodi osas, millest on midagi head meenutada. Aga ma arvan, et tegelik põhjus seisneb selles, et tal on egoistlik soov olla esimene, kes mingi uue tendentsi avastab ning selle siis lahti kirjutatuna laiema avalikkuse ette toob. Raske on talle selles osas etteheiteid teha.

Siiski on tema kriitiline hoiak mulle meeltmööda, kuna enamik musainimesi kipub üldistusi tehes isegi sisutühja aastat enamasti pimesi kiitma. Hiljem selgub, et aasta kohal helendanud ja sädelenud valguskiir kipub tihtipeale tuhmuma. Ma ei taha öelda, et see on paratamatu, kuid see lihtsalt on nii. Ka ees terendav horisont muutub lähenedes üha avaramaks ja heledamaks, kuid seejärel hoomamatult rahutuks ja ääretuks. Sama lugu on ka muusikaga.

Lisaks sellele pöördus ta minu poole palvega, et võiksime välja minna ja end veidi tuulutada. Minu ettepaneku Krahli minna lükkas ta resoluutselt tagasi. Esialgu ma ei teadnud, mis selle meelekindlalt tagasi lükatud pakkumise taga võis olla. Hiljem Juuksuri poole jalutades palusin tal selgitada, miks me Krahli ei võiks minna. Ta süütas suitsu ja võttis endale paarkümmend sekundit mõtete korrastamiseks aega. "Vaata, see, mis kunagi oli ja mille üle me uhkust tundsime, seda pole enam. See töötas siis, kui sellel lasti vabalt areneda," arvas ta. "It´s all about the management now. Fuck, see pole normaalne, kui härrad on nädalad omavahel nii ära jaganud, et sa tead ette, mis sind kuu esimesel või viimasel nädalavahetusel ootab," lisas ta turtsatades ja ma hakkasin ta jutust vaikselt aru saama. See niiöelda klubikultuur ja atmosfäär kunagistel pidudel erines niiöelda igast viimsest närusest Briti klubist, mis mõne mehe arvates on just see tase, mille poole püüelda ja millega samastuda. Segavaid faktoreid on tänapäeval lihtsalt nii palju ja need takistavad muusikaga tutvumist. Kas muusika üldse tõmbab veel inimesi? Lihtsalt muusika. Ilma raha ja nimedeta. Ma ei tea, aga viimasel ajal on üha tihedamini selline tunne, et nädalavahetused kuskil peol mitte ei anna energiat, vaid hoopis röövivad. Mäletan, kui Jürgen kirjutas aastate eest ühe kommentaari klubikultuuri sügavamatest kihtidest. Arvamusloo pealkirjaks oli "Võõrandunute klubi" ja see oli vahetu kirjeldus tänapäeva tüüpilisest peost, kus kõrge eneseteadvus ja trenditeadlikkus on stereotüüpsele klubilisele omased, kuid dändilikkus on muutunud segavalt domineerivaks ning olulisemaks kui avatus uutele (muusikalistele) teadmistele ja emotsioonidele. Nüüd on vist see hetk, kui ma peaksin teema juurde tagasi tulema. Vabandust.

Kui me hubases keldrikeses kolmanda õlle olime lõpetanud, tegi Jürgen mulle ettepaneku saata talle ülevaade mulle eelmisel aastal korda läinud lugudest. Seejuures pidas ta kõige olulisemaks asjaoluks, et ma kirjutaksin, miks just need lood on minu südames oma sooja koha leidnud. Ma ütlesin talle, et ma pean seda pakkumist pisut seedima. Naljatades lisasin, et universaalne muusikaline väljendus ei sünni üleöö, nagu ei saa ka kõige isiklikumaid lugusid ja nendega kaasnevat taustsüsteemi paari päeva jooksul lihtsalt kirja panna. Kõik see võtab aega, eriti mis puudutab aasta parimate albumite ja lugude järjestamist ning tabelistesse sättimist. Minu jaoks tundub see nii meelevaldne tegevus, et jätan igasuguste tabelite koostamise muusikaajakirjanike ja teiste hullude hooleks. Aga paar lugu eelmisest aastast on teie ees.

Martyn - All I Have Is Memories

Paljud mu sõbrad räägivad Martynist ülivõrretes. Tundub, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Selle loo puhul on vist tõesti nii, et teda ei saa isegi kritiseerida. Kõik need uued (või siis vanad?) vaatenurgad higises dubstepis on väga avarad ja omapärased.



Motor City Drum Ensamble - Raw Cuts 3

Detroit kutsub. Kui see muusika su sisse saab, algab pidu sinus eneses. Ketrav, kuid malbe deep house, mis oma vaoshoitud tempos edasi gruuvib.




Morgan Geist - Detroit

Lähened kolmekümnendatele eluaastatele? Tunned, et oled piisavalt täiskasvanud selleks, et mitte tänapäeva noorte veidrustega enam kaasa minna? Oled konservatiivne ja pead ülimaks aastate jooksul väljakujunenud väärtushinnanguid? Jah, see lugu on sulle.



Richard Swift - Would You

Olen käinud temaga poes, ujulas, baaris, turul, katuse veiniõhtul, temaga vanalinnas käsikäes jalutanud. See lugu on piilunud minu sisemaailma ja ma olen talle vastanud samaga. Mis ma ikka oskan öelda. Väga äge lugu. Palun ühinege mu kisakooriga.



Friendly Fires - In The Hospital

Kõige funkim album sel aastal. Sillerdav ja unistav. Tõeline aare, millest ainult nende esimene avastaja kasu ei lõika. Kuulake ja tehke mõni tantsusamm.




TV On The Radio - Dancing Choose

Keha- ja hingeväänamismuusika. Apokalüpsis saabub juba siis, kui me oleme 30ndates, kuid see bänd suudab teha muusikat, mis toob tulevikumuusika koju kätte. Ühest küljest nagu perfektne popp, teisest küljest mis iganes.



Sebastian Tellier - Divine

See mehike on äärmiselt karikatuurne tegelane, lausa ikoon. Sellepärast tulebki teda kummardada ja jumalalt paluda, et ta kunagi enam eurovisioonile ei läheks.




Stereolab - Self Portrait With Electric Brain

Stereolab on minu jaoks üks romantilisemaid popkollektiive. Aga see emotsionaalne energia, mis neist paiskub võib vahest lõppeda ka kirgliku hävitustöö ja pornofilmi stiilis andmisega.




MGMT - Electric Feel

"He kissed me,
he kissed me.
He hit me,
and it felt like a kiss"




Flying Lotus - Parisian Goldfish

Ma ei tea, kas te tunnete seda videot vaadates katarsist või tärkab teis kaastunne ja hirm. Vahet ju tegelikult pole, sest see ei saa teid külmaks jätta. Seega üks kunsti kriteeriumeid on täidetud.




El Guincho - Antillas

Kõik on võimalik ülimuslikul skaalal. Siin taga on puhas kalkulatsioon, kuidas muuta sind nõdrameelseks ja vastuvõtlikuks. Sellele vaatamata ei kasuta see lugu sind ära. Ei viska sind pärast esmakordset kuulamist prügikasti, vaid üritab sind kasvatada. Ulata talle käsi ja ära pabista.




Daedelus - Make It So

See on tarbimiseks mõeldud muusika, mis võiks olla pea iga inimese kodus nagu külmkapp või pesumasin. Aga Daedelus ei luba oma detailirohkuses sul nendega kunagi harjuda.





Jah. See on meie aja muusika.

Head musa-aastat,

Silver Pullitaja

Reisimuusika

Undavad väravad, sügavustesse kaevuvad trepid, mis liiguvad oma käsipuudest erineva kiirusega, ühemeheorkester, uluv metrootuul, "käppade" metallplaksatused, urisev põrandapuhastuse masin ja rööbastel logistavad rongid. Kergelt kulunud ja kurnatud Peterburi metroo on kultuuriline tuiksoon, läbilõige elust enesest, millest on võimalik nähtamatu varjuna läbi trügida. Siiski jätab allmaa-elu avatud hingedesse oma retroulmelise märgi, millega kaasneb seletamatu ja ebamäärane tunne. Kulgurite muusika on metroo helidega võrreldav müstiline kultuurmaastik, mis ainult talle iseloomulikul moel üritab kuulajat õigesse jaama juhtida. Seda rongi on raske tabada ja maa-aluste käitumisreeglitega kohaneda, kuid eesmärgi saavutamisel võite end ootamatult lõppjaamast avastada.

KULGURID - REISIMUUSIKA (Ulmeplaadid)

"Duo reisihelide inspiratsiooniallikaks on universumi avarused ja ürgse looduse saladused, aga samas miks mitte ka argirutiin oma müstilises halluses."

DJ Dez

Leidsin meie ühe suure lemmiku Andrése (jajah, olid ajad, kui me kahtlustasime, et ta on Moodymanni alias) ehk DJ Dezi saate Detroiti raadiojaamale CJAM. Aasta siis oli 2004 ja päris palju J Dillat ja muud head hiphopisõulihausi tuleb.

Üks koer läks üle silla, tal saba tegi dilla-dilla. Ta ütles: "Las tulla," ja kraapis peale mulla.