Kirjad Silverilt

Tere!

Ühel hommikul, kui ma olin tagasi kodumaale põgenenud ja hommikukohvi juues nautisin Ida-Tallinna üheksakorruselistele hiidelamutele langevat põhjamaade päikese kuldset läiget, helistas mulle mu hea sõber Jürgen. Ma polnud temaga rääkinud alates ajast, mil ma otsisin väljapääsu kimbatusest ja otsustasin sellest välja rabelemiseks Eestist lahkuda. Lahendus, mida Jürgen pidas enesele iseloomulikult jaburaks ja mille tõttu ma korduvalt tema pahameele pälvisin. "See maailmas kooserdamine ja pea liiva alla peitmine lõpeb sinu jaoks sellega, et üks päev on su ukse taga Maire Aunaste," ütles ta. Ma aiman, mida ta sellega öelda tahtis, aga tol hetkel tundus see minu jaoks naljakas. Meie suur lemmik proua Aunaste on loomulikult tark naisterahvas. Nädalapäevad tagasi võisin poes käies Õhtulehe esikaanelt lugeda tema arvamust selle kohta, et inimest, kes uuel aastal klaase kokku lüües silma ei vaata, ootab ees seitse aastat halba seksi. Seda tuleb ilmselt Jürgenile meelde tuletada, sest see mees ei vaata ju kunagi silma.

Jürgen soovis mulle head uut muusika-aastat ja avaldas lootust, et käesolev aasta tuleb muusikaliselt mitmekülgsem. Ma tunnen Jürgenit juba üsna pikka aega ja tean, et ta on viimastel aastatel toimunud muusikaliste arengute osas üsna skeptiline. "Muusikaline kompass on rikkis," ütleb ta endale arvatavasti teadvustamata, mida ta sellega konkreetselt silmas peab. Ma olen talle korduvalt öelnud, et ta teeb sellega enda elu keerulisemaks, kuid ta pole mu nõuandeid kuulda võtnud ning ootab igalt uuelt aastalt midagi sellist, mis oleks erakordne ja mõnutundele tervislik. Ma tean, et selle taga pole tema nostalgiline igatsus inspireerivate aegade järele. Isegi kui ta üritab vastupidist väita. Meil kõigil on nostalgiatunne täiesti olemas, nagu iga teisegi perioodi osas, millest on midagi head meenutada. Aga ma arvan, et tegelik põhjus seisneb selles, et tal on egoistlik soov olla esimene, kes mingi uue tendentsi avastab ning selle siis lahti kirjutatuna laiema avalikkuse ette toob. Raske on talle selles osas etteheiteid teha.

Siiski on tema kriitiline hoiak mulle meeltmööda, kuna enamik musainimesi kipub üldistusi tehes isegi sisutühja aastat enamasti pimesi kiitma. Hiljem selgub, et aasta kohal helendanud ja sädelenud valguskiir kipub tihtipeale tuhmuma. Ma ei taha öelda, et see on paratamatu, kuid see lihtsalt on nii. Ka ees terendav horisont muutub lähenedes üha avaramaks ja heledamaks, kuid seejärel hoomamatult rahutuks ja ääretuks. Sama lugu on ka muusikaga.

Lisaks sellele pöördus ta minu poole palvega, et võiksime välja minna ja end veidi tuulutada. Minu ettepaneku Krahli minna lükkas ta resoluutselt tagasi. Esialgu ma ei teadnud, mis selle meelekindlalt tagasi lükatud pakkumise taga võis olla. Hiljem Juuksuri poole jalutades palusin tal selgitada, miks me Krahli ei võiks minna. Ta süütas suitsu ja võttis endale paarkümmend sekundit mõtete korrastamiseks aega. "Vaata, see, mis kunagi oli ja mille üle me uhkust tundsime, seda pole enam. See töötas siis, kui sellel lasti vabalt areneda," arvas ta. "It´s all about the management now. Fuck, see pole normaalne, kui härrad on nädalad omavahel nii ära jaganud, et sa tead ette, mis sind kuu esimesel või viimasel nädalavahetusel ootab," lisas ta turtsatades ja ma hakkasin ta jutust vaikselt aru saama. See niiöelda klubikultuur ja atmosfäär kunagistel pidudel erines niiöelda igast viimsest närusest Briti klubist, mis mõne mehe arvates on just see tase, mille poole püüelda ja millega samastuda. Segavaid faktoreid on tänapäeval lihtsalt nii palju ja need takistavad muusikaga tutvumist. Kas muusika üldse tõmbab veel inimesi? Lihtsalt muusika. Ilma raha ja nimedeta. Ma ei tea, aga viimasel ajal on üha tihedamini selline tunne, et nädalavahetused kuskil peol mitte ei anna energiat, vaid hoopis röövivad. Mäletan, kui Jürgen kirjutas aastate eest ühe kommentaari klubikultuuri sügavamatest kihtidest. Arvamusloo pealkirjaks oli "Võõrandunute klubi" ja see oli vahetu kirjeldus tänapäeva tüüpilisest peost, kus kõrge eneseteadvus ja trenditeadlikkus on stereotüüpsele klubilisele omased, kuid dändilikkus on muutunud segavalt domineerivaks ning olulisemaks kui avatus uutele (muusikalistele) teadmistele ja emotsioonidele. Nüüd on vist see hetk, kui ma peaksin teema juurde tagasi tulema. Vabandust.

Kui me hubases keldrikeses kolmanda õlle olime lõpetanud, tegi Jürgen mulle ettepaneku saata talle ülevaade mulle eelmisel aastal korda läinud lugudest. Seejuures pidas ta kõige olulisemaks asjaoluks, et ma kirjutaksin, miks just need lood on minu südames oma sooja koha leidnud. Ma ütlesin talle, et ma pean seda pakkumist pisut seedima. Naljatades lisasin, et universaalne muusikaline väljendus ei sünni üleöö, nagu ei saa ka kõige isiklikumaid lugusid ja nendega kaasnevat taustsüsteemi paari päeva jooksul lihtsalt kirja panna. Kõik see võtab aega, eriti mis puudutab aasta parimate albumite ja lugude järjestamist ning tabelistesse sättimist. Minu jaoks tundub see nii meelevaldne tegevus, et jätan igasuguste tabelite koostamise muusikaajakirjanike ja teiste hullude hooleks. Aga paar lugu eelmisest aastast on teie ees.

Martyn - All I Have Is Memories

Paljud mu sõbrad räägivad Martynist ülivõrretes. Tundub, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Selle loo puhul on vist tõesti nii, et teda ei saa isegi kritiseerida. Kõik need uued (või siis vanad?) vaatenurgad higises dubstepis on väga avarad ja omapärased.



Motor City Drum Ensamble - Raw Cuts 3

Detroit kutsub. Kui see muusika su sisse saab, algab pidu sinus eneses. Ketrav, kuid malbe deep house, mis oma vaoshoitud tempos edasi gruuvib.




Morgan Geist - Detroit

Lähened kolmekümnendatele eluaastatele? Tunned, et oled piisavalt täiskasvanud selleks, et mitte tänapäeva noorte veidrustega enam kaasa minna? Oled konservatiivne ja pead ülimaks aastate jooksul väljakujunenud väärtushinnanguid? Jah, see lugu on sulle.



Richard Swift - Would You

Olen käinud temaga poes, ujulas, baaris, turul, katuse veiniõhtul, temaga vanalinnas käsikäes jalutanud. See lugu on piilunud minu sisemaailma ja ma olen talle vastanud samaga. Mis ma ikka oskan öelda. Väga äge lugu. Palun ühinege mu kisakooriga.



Friendly Fires - In The Hospital

Kõige funkim album sel aastal. Sillerdav ja unistav. Tõeline aare, millest ainult nende esimene avastaja kasu ei lõika. Kuulake ja tehke mõni tantsusamm.




TV On The Radio - Dancing Choose

Keha- ja hingeväänamismuusika. Apokalüpsis saabub juba siis, kui me oleme 30ndates, kuid see bänd suudab teha muusikat, mis toob tulevikumuusika koju kätte. Ühest küljest nagu perfektne popp, teisest küljest mis iganes.



Sebastian Tellier - Divine

See mehike on äärmiselt karikatuurne tegelane, lausa ikoon. Sellepärast tulebki teda kummardada ja jumalalt paluda, et ta kunagi enam eurovisioonile ei läheks.




Stereolab - Self Portrait With Electric Brain

Stereolab on minu jaoks üks romantilisemaid popkollektiive. Aga see emotsionaalne energia, mis neist paiskub võib vahest lõppeda ka kirgliku hävitustöö ja pornofilmi stiilis andmisega.




MGMT - Electric Feel

"He kissed me,
he kissed me.
He hit me,
and it felt like a kiss"




Flying Lotus - Parisian Goldfish

Ma ei tea, kas te tunnete seda videot vaadates katarsist või tärkab teis kaastunne ja hirm. Vahet ju tegelikult pole, sest see ei saa teid külmaks jätta. Seega üks kunsti kriteeriumeid on täidetud.




El Guincho - Antillas

Kõik on võimalik ülimuslikul skaalal. Siin taga on puhas kalkulatsioon, kuidas muuta sind nõdrameelseks ja vastuvõtlikuks. Sellele vaatamata ei kasuta see lugu sind ära. Ei viska sind pärast esmakordset kuulamist prügikasti, vaid üritab sind kasvatada. Ulata talle käsi ja ära pabista.




Daedelus - Make It So

See on tarbimiseks mõeldud muusika, mis võiks olla pea iga inimese kodus nagu külmkapp või pesumasin. Aga Daedelus ei luba oma detailirohkuses sul nendega kunagi harjuda.





Jah. See on meie aja muusika.

Head musa-aastat,

Silver Pullitaja