Mõned räägivad, et kunstnik suudab oma elu jooksul maalida ainult ühe vapustava maali ja kirjanik kirjutada ainsa geniaalse raamatu. Muusikutega läheb tihtipeale samamoodi, hoolimata nende produktiivsusest. Kuigi kogu ülejäänud looming võib olla täiesti mittemidagiütlev ja väheveenev, siis üks isikupärane ja nüansirohke täistabamus võib päästa palju. Aaron Broomfieldi vähesed lood mustal vinüülil on päästnud aga paljud plaadihullud. Legendi järgi istus ta ühel 1980. aasta õhtul üksinda LA pargis, plõnksutas basskitarri ja mõtles kodust, purunenud abielust, kolmeaastasest tütrest ning emast, kui talle selle loo bassikäik välgatas. Järgmiseks aastaks oli ta suutnud nii palju raha kokku ajada, et "I´m Gonna Miss Ya" iseseisvalt välja anda. Kusjuures see ongi põhjus, miks need 80ndate boogie ja souli mõjutustega synth-funki plaadid nii rariteetsed ning kallid on. Rahanappuse tõttu pressiti neid eriti väikestes kogustes, mistõttu kisub iga vinüüliharuldus tänapäeva plaadikollektsionääril naeru suule. Okei, üldiselt on nii, et olen juba mõnda aega liikunud mööda seda 80ndate boogie funk-soont mööda. Kõlab natuke jantlikult ja nii ongi. Ütleme siis nii, et mind on tabanud ebakonventsionaalne otsiv vaim ja see pakub just seda vajalikku värskust ning võimaldab nuusutada teistmoodi esteetikat.
Aaron Broomfield - I´m Gonna Miss Ya
Aaron Broomfield - Polyphase
2 comments:
selle loo algus meenutab väga Nite Jeweli muusikat. Kuigi loogiline järeldus on, et asjad on tegelikult hoopis vastupidi. Väga mõnus pala. Mulle on ka see 80ndate funk viimasel ajal väga sagedasti playlisti pugenud. Ja ei tea mis värk sellega on, et enamik vokaallugusid, mis mulle meeldivad sisaldavad falsetiga vokaali :)
falsett on kvaliteedi märk!
Post a Comment