Kogumik Kila Kola (Umblu)

Mõistus ütleb, et igale ajele ei tule järele anda, tormata iga naise kannul, keda tahaks. Mõnele võib siiski järele joosta, sest iial ei või teada, mis õndsus ees oodata võib. Nii on tihti ka muusikaga, eriti elektroonilise kulgemisega, millele andudes võib ka kõige skeptilisem kivikuju mõnust niuksuma hakata.

Eesti plaadipesa Umblu kogumik koondab kohalike elektroonikute viimase aja tegemisi ja märgib mugandumist elektroonilist muusikat tabanud uuendustega, mille rõõmud on kiskunud kuvarit jõllitavad muusikud välja masinapargi vaakumist ja meelitanud nad keskkonda, mille rammus toitepinnas on muusikute kõrval kohale peibutanud ka laseritega lambad (vaadake plaadiümbrist, kui ei usu).

Iga päev juhtub midagi, mis kinnitab teatud edasiminemist või millegi kogunemist ja näitab, et me ei ela kinnipitseeritud kambris. Kõnealune kogumik pole erand, sest sinna valitud lugudelt peegeldub 21. sajandi popgeeniuse Ariel Pinki mõjutusi ja selgelt adutav on ka dubstep’i keldrites aset leidnud kangestumine, mille järel tumedad helid ja sünged meeleolud asendusid funky house’i märksa lustakamate tujudega või hoopis kõrgemat bassitunnetust otsiva tuksumisega.

Samas on dubstep andnud nooremale põlvkonnale selge enesekehtestusliku tõuke ja avanud uusi perspektiive, aidates neil muusikat tunnetama õppides mõned asjad paika panna just sinna, kust need veel puudu olid. Omamoodi katselabor, kust on läbi käinud ka suur hulk käesolevale plaadile valitud muusikuid.

Sügava bassimuusika manifesti ettelugemist alustab Bisweed, kes jätab ruumi sügavamale atmosfääritunnetusele. Dubstep’i kopsudele annavad õhku Raadž, Prospecta ja L-OW.

Eksperimenteerivama mooduse bassivariatsioonidega masseerimiseks on valinud Bakey Ustl, Andrevski ja Ajukaja, kes möödunud aastal elektroonilise muusika pea peale pööranud Londoni kuti Untoldi eeskujul segavad kokku deep house’i ja dubstep’i, grime’i ja tekno. Mõni rohkem, mõni vähem – maitse asi.

Espirit & STM astuvad sammukese minimalismi poole, kaotamata seejuures julgust eksperimentaalse saundiga mängida. Bass ei peagi alati pükse jalast viima ja kanooniline dubstep pole mingi püha lehm, keda kinnisilmi kummardada. Tukslevate rütmidega jätkab ka Kreck, kes saadab kuulaja hämarale jalutuskäigule, lubamata kauaks oma ninaesist passima jääda.

Kunagi üleilmse klubimuusika vankri ette rakendatud trummi ja bassi esindab S.I.N., kuid see ei tähenda, et pelgalt bassiarmastusega asi piirduks. Paide kuti Kali Briisi külluslikult meloodiline lugu «Beibe Beibe» räägib selgelt seda keelt, et hiphoppi tunginud magus elektrofunk ja põrandaalune r’n’b on jõudnud Sa-Ra, Onra ja Bullioni eestvedamisel laiema vastuvõtupinnani, ning see valmistab kummalist, meelast, peaaegu nõdrameelset rõõmu.

Bassimuusika armastuse fookust nihestavad ka Vaiko Eplik, Djerro ja kunagise Boraxi bassimehe Leslie Laasneri töötlus Uncandy palast «Lovecool». Nende puhul on stiililine sildistamine raskeltandestatav libastumine, mis võib nende mitmekesisele loomingule anda üheülbalise tähenduse. Nn firmasaundi puudumine ja hoidumine kapseldumast enda klišeedesse on ka kogumiku märksõnad. Ja see on ainult tervitatav!

Kui mõni puritaan väidab, et elektrooniline muusika on vee väljapigistamine kivist, siis soovitage tal jääda selle kogumikuga, kuniks see maksab talle tagasi kogu aja, mis ta sellele kinkis – isegi siis, kui see seda ei tee. See on ju kõigest muusika ja selle tõlgendamise küsimus.