Sattusin üks päev kaubamajja, kus oli hulk inimesi. See nägi välja nagu väikekaladega akvaarium või asjade leiubüroo, ainult et kalade ja asjade asemel olid seal inimesed. Mina küll ei saanud aru, miks nad kõik seal olid. Nad nägid välja, nagu oleksid sinna unustatud või midagi ära kaotanud.
Seal mängis mingi vali muusika, mis lõi nende ümber mingi alalise sünteetilise täiusetunde, mis aitas inimestel ajutiselt unustada, kus nad viibivad. Meie aegruumi muutmiseks pole vaja näha suurt vaeva ja käivitada Suurt Hadronite Põrgutit. Tuleb vaid minna lähimasse kaubanduskeskusesse. See on omamoodi must auk, mis erinevalt teadlaste hoiatustest pole mitte tuhandete valgusaastate kaugusel, vaid kohe meie kõrval. Nii paarisaja meetri või mõne kilomeetri kaugusel, on vaja ainult teki alt välja ronida ja tuledesära järgi orienteeruda.
Selles valgusest tulvil ostukeskuse ruumis inimesed aina tulid ja läksid sihitult, justkui rändaksid nad purgatooriumi väljadel ning ootaksid oma igaveses pääsemises jumala sõprust ja puhastamist, et siseneda taeva õndusesse. Selleks tõid nad poodides asuvates kassaaparaatides almuseid, ostsid indulgentse ja lahutasid jumalate meelt meeleparandustegudega. Kaubamaja on ju kiriklike rituaalide paik, mille automatiseeritud lükanduksed on avatud isegi turufundamentalistidele ja muidu sõjakatele ateistidele. Kes ütles, et robotid on lollid?
Ma seisin rammestunult selle kaootilise selveakvaariumi epitsentris, jäädes jalgu impulsiivkauba kaasa haaranud inimestele, kelle nägudelt peegeldus arusaam, et tegemist on kahtlemata essentsiaalse tootega, milleta nad enam minutitki elada ei saa. Vaatamata asjaolule, et nad soetatud toote sisu endale veel täielikult ei teadvustanud ja selle olemasolu tarvilikkust enne ostmist ei teadnudki end vajavat, kõndisid nad õõtsudes juba järgmise värvilise vaateakna suunas, mis nende silmapiiril terendas ja kogu ülejäänud maailma kangastunult tahaplaanile jättis.
Järjekordne tarviline aksessuaar käe otsas, valdas neid hetkeks eufooriline afektiseisund. Nad seisatasid viivuks, heitsid salamisi ennastimetleva pilgu vitriinile ja noogutasid endale rahulolevalt - ostujumal oli nende teguviisi heaks kiitnud. Ja kui Jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese kahtlemata ka rikkaks, ilusaks ja targaks. Eriliselt hoolitseb ta nende eest, kes on hakanud ostma "nimesid" - kaubamärke -, mitte tavalisi asju.
Neid kõndivaid jalgu vaadates meenus mulle, kuidas ühe Tallinna kaubamaja tegelinski kiitles spetsiaalse spacement arvutiprogrammiga, mis kaardistab kaubad lettidele nii, et inimesed neist ükskõikselt mööda ei kõnniks. Välja tuleb ju pakkuda ikkagi seda, mida inimene esmatarbevajadustest ei osta. Käsi südamel vandusid nad, et eraldi müügistrateegiat neil välja kujundatud ei ole. Küll aga tunnistasid, et nad töötavad välja süsteemi sobiva muusika ja valgustuse jaoks, mis võimaldaks veel rohkem asju müüa. Peep Vainu utoopiline müügimaagia? Ei, enam mitte.
Selles kombetalituses on inimesed ümbritsetud helidega, millele nad isegi ei pruugi teadlikult tähelepanu pöörata. Nad on nendega harjunud. Selle eesmärgiks pole kõrvad räbust puhtaks teha, vaid õnnetud inimesed õigele teele juhtida, andes mõista, et inimene pole mitte ainult omal jõul võimetu jõudma eesmärgini, vaid ta pole ka võimeline tegema sel teel kasvõi ühtki sammu ilma teise toetava käe abita.
Püüdsin sellest virrvarrist nähtamatu varjuna läbi trügida, kuid tundsin rahutuseimpulssi, mis andis kurjalt mõista, et kriitiline mõtlemine hakkab ähmastuma ning tekib tahtmine end sinna hetke unustada. Visata peast kõik jutud manipulatsioonide paljuastmelisest hierarhiast ja elu tõsistest küsimustest. Milleks vaevata oma pead argimuredega, kui on võimalik minna kaasa mõnusa auruga. Ajatajuga kadus ka isu millegi konstruktiivsega tegeleda.
Ma panin selles kummalises muinasjutus klapid pähe ja kuulasin seda lugu üha uuesti ja uuesti. Mõtlesin, et mis juhtuks, kui kaubamaja kõlaritest kostaks lõppematult just see lugu. Kuulasin seda veel paar korda kuni olin veendunud, et see on minu sees olemas. Ja kui kell kukkus olin mina ja kõik teised ära läinud. Nagu mustlased.
Selles valgusest tulvil ostukeskuse ruumis inimesed aina tulid ja läksid sihitult, justkui rändaksid nad purgatooriumi väljadel ning ootaksid oma igaveses pääsemises jumala sõprust ja puhastamist, et siseneda taeva õndusesse. Selleks tõid nad poodides asuvates kassaaparaatides almuseid, ostsid indulgentse ja lahutasid jumalate meelt meeleparandustegudega. Kaubamaja on ju kiriklike rituaalide paik, mille automatiseeritud lükanduksed on avatud isegi turufundamentalistidele ja muidu sõjakatele ateistidele. Kes ütles, et robotid on lollid?
Ma seisin rammestunult selle kaootilise selveakvaariumi epitsentris, jäädes jalgu impulsiivkauba kaasa haaranud inimestele, kelle nägudelt peegeldus arusaam, et tegemist on kahtlemata essentsiaalse tootega, milleta nad enam minutitki elada ei saa. Vaatamata asjaolule, et nad soetatud toote sisu endale veel täielikult ei teadvustanud ja selle olemasolu tarvilikkust enne ostmist ei teadnudki end vajavat, kõndisid nad õõtsudes juba järgmise värvilise vaateakna suunas, mis nende silmapiiril terendas ja kogu ülejäänud maailma kangastunult tahaplaanile jättis.
Järjekordne tarviline aksessuaar käe otsas, valdas neid hetkeks eufooriline afektiseisund. Nad seisatasid viivuks, heitsid salamisi ennastimetleva pilgu vitriinile ja noogutasid endale rahulolevalt - ostujumal oli nende teguviisi heaks kiitnud. Ja kui Jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese kahtlemata ka rikkaks, ilusaks ja targaks. Eriliselt hoolitseb ta nende eest, kes on hakanud ostma "nimesid" - kaubamärke -, mitte tavalisi asju.
Neid kõndivaid jalgu vaadates meenus mulle, kuidas ühe Tallinna kaubamaja tegelinski kiitles spetsiaalse spacement arvutiprogrammiga, mis kaardistab kaubad lettidele nii, et inimesed neist ükskõikselt mööda ei kõnniks. Välja tuleb ju pakkuda ikkagi seda, mida inimene esmatarbevajadustest ei osta. Käsi südamel vandusid nad, et eraldi müügistrateegiat neil välja kujundatud ei ole. Küll aga tunnistasid, et nad töötavad välja süsteemi sobiva muusika ja valgustuse jaoks, mis võimaldaks veel rohkem asju müüa. Peep Vainu utoopiline müügimaagia? Ei, enam mitte.
Selles kombetalituses on inimesed ümbritsetud helidega, millele nad isegi ei pruugi teadlikult tähelepanu pöörata. Nad on nendega harjunud. Selle eesmärgiks pole kõrvad räbust puhtaks teha, vaid õnnetud inimesed õigele teele juhtida, andes mõista, et inimene pole mitte ainult omal jõul võimetu jõudma eesmärgini, vaid ta pole ka võimeline tegema sel teel kasvõi ühtki sammu ilma teise toetava käe abita.
Püüdsin sellest virrvarrist nähtamatu varjuna läbi trügida, kuid tundsin rahutuseimpulssi, mis andis kurjalt mõista, et kriitiline mõtlemine hakkab ähmastuma ning tekib tahtmine end sinna hetke unustada. Visata peast kõik jutud manipulatsioonide paljuastmelisest hierarhiast ja elu tõsistest küsimustest. Milleks vaevata oma pead argimuredega, kui on võimalik minna kaasa mõnusa auruga. Ajatajuga kadus ka isu millegi konstruktiivsega tegeleda.
Ma panin selles kummalises muinasjutus klapid pähe ja kuulasin seda lugu üha uuesti ja uuesti. Mõtlesin, et mis juhtuks, kui kaubamaja kõlaritest kostaks lõppematult just see lugu. Kuulasin seda veel paar korda kuni olin veendunud, et see on minu sees olemas. Ja kui kell kukkus olin mina ja kõik teised ära läinud. Nagu mustlased.
2 comments:
las saada supermarketitest pealegi siis kirik
kus kogudus on kogunemas taas
et teha oma päeva ainus vaba valik
sealt valikute hulgast mis riiulitel maas
las saada kassaaparaatitest me altar
ja usutunnistuseks pangakaart
ja järjekorras seistes hardalt
ka iga viimane kord esimeseks saab
lugesin su pika teose läbi, et no kas nägid siis kaubamajas Parrishit ja Kenny Dicksonit või mitte. Aga tuli välja, et see pilt oli ainult kaubanduslik trikk, et mind lugema saada. väga osav müügimees. kohe näha, et kaubamajas käinud.
Post a Comment