Ma olen alati arvanud, et see, mis meid eemale tõukab, räägib meist tõeliselt. Mitte see, mis meeldib ja parimal juhul naudingut tekitab. See kehtib ka muusika kohta eks. Mis ei tähenda, et mind näiteks seksistlik kolerokk eemale tõukaks. See on kohati täitsa nitševoo, nagu öeldakse. Aga näiteks need "traaaanz budet, davai-davaaaiiiii" mehed on omaette teema ja mitte ainult nemad, sest jobusid on igal pool. Näiteks fantaasiavaesed standardsed tuks-tuks mehed või niisama lollid, kes põhjuseta laiavad. Miks ma seda üldse räägin? Ilmselt üritan vaistlikult huvi äratada. Samas tundub, et kõik sulle olulised inimesed, kellega kunagi end tantsupõrandal samastasid, kellele toetusid, kellega jagasid samu väärtushinnanguid on kuskile kadunud. Nad on ära läinud, nagu mustlased. Sellest on kahju, kindlustunne on positiivne emotsioon ja mälestus naudingu üks vajalikumaid liitlasi. Kuid tundub, et täiesti uus põlvkond on järele tulnud, aga seda värskust on endiselt kuidagi vähe. Tõnso vist kusagil kirjutas, et muusika tähtsus inimeste sidujana on kahanenud, aga see on täitsa teine teema.Väike motivatsioon, inspiratsioon ja eneseabi kolmapäeva õhtuks või neljapäeva hommikuks:
Index - Starlight Break
Q-Tip - Even If It Is So
Johnny Osbourne - We Need Love
Ahjaa, pühapäevaõhtused ümberkorraldused Türnpu tänaval lõppesid sellega, et viimased saated on nüüdsest üleval siin.
No comments:
Post a Comment