Rannatango

Ma sain lõpuks jälile sellele loole, mis on mind juba mitu kuud saatnud, kuid mille esitaja mulle ei meenunud. Ma mõtlesin, et see on Carlos Santana või Joe Cocker või mingi muu lembelaulik ja ega ma palju mööda ei pannudki. See pala, mida Drummie omal ajal Supreme´i pidudel käias on Inglismaa rokiromantiku Chris Rea "On the Beach". Sellise läila ja tömbi visiooniga on ju väga kerge libastuda ja mida lõpupoole, seda vähem haaravamaks see pala muutub, kuid mulle meeldib selle loo nostalgiline väärtus. Ma ei kujuta ette, kuidas tänapäeva teismelised seda "nutust" lugu seedida suudaks, kuid minu hingesügavustes on sellel lool küll oma auväärne koht.

Samas kui te pole nii konservatiivne vana peer, siis on Taani plaadifirma Balearic Biscuits (ka varem siit läbi blogist läbi käinud) ka teie peale mõelnud. 2006. aastal andis BB välja veidi teravama versiooni sellest loost, mis tõmmab kummi rohkem pingule. Remixi autoriks on Tangoterje või Todd Terje või kuidas iganes te soovite seda härrat kutsuda. Mingit uut mõõdet on sellise loo puhul küll raske sisse tuua, kuid see edit pressib jõulisemalt klubiseinte vahelt välja.

Chris Rea - On the Beach

Väike jupp ka Tangoterje versioonist:

Chris Rea - On the Beach (Tangoterje Megamix)

Gängbäng

Kas te mäletate veel Sugarhill Gangi esimest suurt räpihitti "Rappers Delight"? Kindlasti tuleb see lugu teile tuttav ette. Kas te suudate uskuda, et meie lemmik pime laulik Stevie Wonder on teinud samas stiilis pommi? Samas ei kõlagi see nii uskumatult, sest Sugarhill Gangil on nii mõndagi ühist Blondie ja Chiciga. Kuigi siidikäpa tööga miljonäriks ei saa, pidin selle plaadi endale soetama, sest see lugu tõi mu tagasi rööbastele.

Stevie Wonder on selle loo produtsent ja taustvokalist. Samas, kui tal peaks kunagi kitsas käes olema, on tal alati võimalik oma asjad kokku pakkida ja Lõuna-Koreasse sõita, kus ainult nägemispuudega inimesed saavad ametlikult massöörid olla.

Gary Byrd & The G.B. Experience - The Crown

Palju õnne ka! Dagö otsustas laiali minna ja Efterklang tuleb Eestisse.

Screamadelica

Hõumboi Mihklil on täna sünnipäev. Jihaaa! Tervitame teda järgmise looga:

Primal Scream - Come Together

Aasta siis oli 1990.

Avastusnurk vol 3

Kui on palju ideid ja tundeid, mida tahad välja elada ja anda, siis lihtsalt ei jõua kõike. Aga eilne painaja tuli mul täna hommikul suitsu tehes õnneks meelde.


Teate, kes oli Erykah Badu endine mees? Jajah André 3000 Benjamin Atlanta kultusbandest OutKast, mille teine härra oli Antwan BigBoi Patton. Kas teate, miks André ja Erykah lahku läksid? Mina ei tea, aga lugu "Ms. Jackson" räägib just nende suhteprobleemidest ja lahutusest. See pala on OutKasti 2000. aastal ilmunud neljanda superalbumi "Stankonia" pealt, kus funk kohtub souli, popi, elektroonikavidinate, rocki, jazzi, bluesi ja luulega (no okei räpiga ka kui soovite). Ideaalne popalbum ühesõnaga.

OutKast - Ms Jackson
----------------------------------------------------------------------------------------------------------


Nüüd läheme ajas kõvasti tagasi. Aasta siis oli 1977, kui Brothers Johnson andis välja sinku nimega "Strawberry Letter #23". Muide Brothers Johnsoni moodustasidki vennad George (kitarr ja vokal) ja Louis (bass ja vokaal). Selle loo produtsendiks on Michael Jacksoni taevasse tõstnud Quincy Jones. Tuleb tõele au anda ja möönda, et Jones on jumal, sest kõik mida ta puudutab muutub kullaks. Ma ei maininud teda selle teema puhul ka asjata, sest pärast seda, kui perebänd otsustas laiali minna, kutsus Jones Louisi mängima bassi Michael Jacksoni kultusalbumil "Thriller" ilmunud lugudele. George tegi hiljem koostööd Melodroomi suure lemmiku Steve Arringtoniga. Aga see on juba teine teema. Nautige.

Brothers Johnson - Strawberry Letter #23

Lõpetuseks leidke piltidelt kaks erinevust.

Räpilaks rah

Kui teile meeldib murtud biitidega instrumentaalne hiphop (a la J Dilla, Daedelus, Diplo, Flying Lotus, Prefuse 73 ja Ninja Tune´i kutid), Boards of Canada ja Pal Joey rütmikatsetused, siis meeldib teile kindlasti ka Lone, kelle taga peidab end Briti saarte poiss Matt Cutler. Sel aastal ilmus Nottinghami plaadifirma Dealmaker alt tema album "Lemurian", kus on peal ka järgmine pala. Tore vihmapiisa kukkumise muusika, kus sündikäigul on võrgutav toime. Meenub Dwight Trible & The Life Force Trio paari aasta tagune kontsert Lillepaviljonis. Tervislik hiphop ühesõnaga ja kindlasti üks mu selle aasta lemmikplaate. Tunneta souli!

Lone - Lens Flare Lagoon (Ma ei viitsi otsida selle loo täispikka versiooni. Kuulake kogu ta materjal maispeissist üle ja sealt leiate ka selle loo).

Ärge küsige, miks Myspace venekeelne on.

Avastusnurk vol 2

Veidi hilinenult, aga siiski. Toome musta ja liibuva pesu ning kapuutsiga pusad kapist välja ja kiljume täiel häälel. Mäletan, kui ma esimest korda kuulsin väljendit nu-rave, siis mõtlesin et ohhoo Prodigy tegi comebacki. Kartsin, et meelad sireenid on vanadele peerudele jälle hääle sisse puhunud. Kartsin, et selle suhteliselt mitteütleva nime taga peidab end bande, kellel on toss ammu väljas ja kes iga nurga peal üritab nüüd kontserti anda. Aga ei. Mul pole häbi öelda, et mulle meeldib Klaxons. Mitte küll kogu materjal, aga nende kompass on juhatanud mulle kenasti teed.

Jah, mul on nende album "Myths Of The Near Future". Ei saa öelda, et see plaat oleks mu plaadiriiuli puhtaks löönud, aga mõnda aega jäi ta mu masinasse küll pesitsema. Samas mul on jumala poogen niinimetatud nu-rave generatsioonist ja moest. Ma pigem naudin vanakooli hõngu selle juures. Tuletaks ka meelde, et nende debüütalbumi produtsendiks on Simian Mobile Discost tuntud James Ford. Üks mu lemmik präänikuid selle kombo pealt:

Klaxons - It´s Not Over Yet
-------------------------------------------------------------------------------------------------
Ma nimelt kirjutasin selle uusversiooni jutu enne. Originaalloo kohta ei pea vajalikuks pikemalt kirjutada. Mainigem siis lihtsalt seda, et selle autoriks on Paul Okenfold, aasta siis oli 1995 ning te kindlasti mäletate seda oma koolitansulkadelt:

Grace - Not Over Yet

Sellest loost võiks muidugi oioi kui palju uusversioone veel välja tuua, aga sellel poleks lihtsalt mõtet.

Vabandust!

Häbi on!

Kate Bush - Running up that Hill

Melodroom

Gorilla kutsub tantsule:

Just nii. Tartu linna tantsuõhtu Melodroom saab kahe aastaseks. Samal ajal kui meie koduvabariigi staarid löövad tantsu teleekraanil, trallitavad tantsupõranda tegelikud tähed Genialistide klubis. Tuleta meelde tantsuõpetaja nipid stiilis: "step, kvik kvik, step, kvik kvik ja siizmadeen oma combination!" või "üksakaksakolmakaksaneliakaksa kand, päkk, päkk" ja ära muretse - küll tantsukaart saab kenasti täis.

Ulata gorillale käsi!

Ago Väli + Laksberg + Louie Gigolo + Kaupo

Is this too pop, too white, not electro enough? Whatever.

17. 10. 2008. 22.00
Sissepääs 35 / 75 (enne / pärast südaööd)

Avastusnurk vol 1

Simsalabim! Avastusnurga eesmärk on võtta minevikuloor ammu unustatult paladelt, mis tänapäeval on saanud uue kuue. Avastusnurk toimib seetõttu omamoodi moraalse kompassina, mis laseb aupaistel paista ka lugude originaalautoritele ja juhib tähelepanu tänapäeva muusikahuviliste lühinägelikkusele. Heas mõttes ikka, et silmaring saaks avaram.

Ma ei taha hakata rääkima sellest, et ideed on otsa saanud ja kõik kordub, rahakad produtsendid on muusikatööstuse liiga õhku täis ajanud ja kui jobud üldse kõik on. Eesmärk on lihtsalt juhtida tähelepanu headele lugudele, mis on mind aegade jooksul kuidagi mõjutanud. Need legendaarsed ja vähemtuntud lood teieni tuues olen justkui jehoovatunnistaja laupäeval teie ukse taga, kes räägib jumala kõikehaaravast armastusest.

Esimese valiku pühendan Tartu trummijabassi conoisseurile.

Kuigi Maze`i liikmeteks on kari Philadelphia vanamehi, siis grupi südametunnistuseks on siiski Howard Bewerly. Nende pala "Twilight" on üks ägedamaid electrofunkboogie instrumentaalpalasid, mis kogenematud näpud 80ndatel uutest imemasinatest suutsid välja võluda. Is this too pop, too white, not electro enough?

Maze - Twilight
------------------------------------------------------------------------------------------------
Sõna otseses mõttes kuldsuu Goldie 1995. aastal ilmunud kultusalbum "Timeless" ilmselt pikka juttu ei vaja. Album ajast, kui higiste tantsusaalide junglest oli saamas küsitava väärtusega trummjabass. Võib-olla tasub meelde tuletada, et selle albumi produtsent oli Rob Playford, kes oli plaadifirma Moving Shadow ninamees. Ära ei tasu unustada ka Degot ja Marc Maci 4herost, kes kompaktole samuti oma lihvi andsid. "A Sense of Rage" on pala sellelt legendaarselt albumilt.

Goldie - A Sense of Rage (Sensual VIP Mix)

Ajatu väljapääs kimbatusest

Lonnie Liston Smith on üks mu suuri lemmikuid, kes sündis 1940. aastal Virginia osariigis, Richmondis. Akadeemilise muusikahariduse saanud mees õppis klaverit, tuubat, trompetit ja laulmist, kuid seejärel viis ahvatlev teerada ta New Yorki, kus ta kohtus Miles Davisega, kelle bändiga ta ka koostööd tegema hakkas. Palju on räägitud sellest, et Miles oli maksimalist ja sundis kõiki, kellega ta koos musitseeris, endast viimast välja panema. Liikvel on ka legend, et Miles käskis Lonniel sündi kahe päevaga selgeks õppida, kuigi viimane polnud kunagi varem sellist pilli näppinud. Enamik neist unetutel öödel stuudios tehtud lugudest on jäänud aga avaldamata.

"Expansion" on pala samanimelise albumi pealt, mida võib pidada omamoodi katekismuseks, sest see on muusikaline reveranss jazzfunkile. Räpimehed teavad Lonniet ilmselt Guru Jazzmatazzi kogumike pealt. Ja tema roll acid jazzi arengus on kindlasti hindamatu väärtusega. Jazzfunk katarsis!

Lonnie Liston Smith - Expansions