Proto M.I.A aastast 1979. Hullud mutid. Veits nagu Stella – palju adrenaliini sisse pumbatud, aga pisut teisel kujul üle laetud. Samas pöördes lustakus ja naljakalt vihased meloodiakatked on täitsa olemas. Kõigi kolme ühendavaks lüliks on see, et tahaks nende lood võimalikult valjuks keerata. Aga korralik inimene, nagu ma olen, siis kinnitan, et mulle selline muusika üldse ei meeldi.
The Slits - New Town
Olen nüüd veendunud, et ma pole paari aasta jooksul midagi nii head kuulnud. Ja mõelnud, et see lugu võiks kesta vähemalt tund, aga saab läbi juba paari minutiga. Liiga kaunis.
Aeg-ajalt kiusab mind mõte, et ma olen kõike seda juba ammu-ammu ette aimanud ja tundnud. Selle loo puhul juhtus sama asi. Nagu mingi seiklusraamat, mida oled jumal tead millal lugenud. Saksa leibel Permanent Vacation suudab sellise tunde ikka ja jälle esile manada. Ja see pole üldse halb.
Mitte mõhkugi ei saa aru, millest see Hollandist Rootsi emigreerunud vana laulab, aga jube ägedalt kõlab. Plusspoolele võib kanda ka selle, et tema ebaviisakat keelekasutust ja huvi "sobimatute" (loe prostituutide ja kriminaalide) vastu peeti 60ndatel ja 70ndate alguses tabuks ning osa tema plaate sattus Rootsi Raadio musta nimekirja.
Sel korral kuulas taksojuht talumatut tümmarit. Aga klappidest tuli see pala. Kuidagi ilus oli. Ja lihtne.
Joel pühendas albumi meresõitjast vanaisale, nimetades seda mõtteliseks ja heliliseks jätkuks vanaisa unistustele. Südamlik motiiv, mähitud võrratusse käsitsi trükitud taevasinisesse ümbrisse.
