Ameerika plaadifirma andis välja muusikat, mille Uku Kuut kirjutas juba teismeeas. Miks alles nüüd? Sellele ja muudele Kuudi funk’i puudutavatele küsimustele otsib vastuseid Tartu noorte kultuurilehe Müürileht reporter Elmo Kõmm.Head lood peaksid jätma mulje, et neil polegi autorit, vaid need on kudunud aeg. Uku Kuudi (46) muusika on just niisugune. Aastad on jätnud Uku muusikasse jälje, aga on tunne, et tema lood vajavadki seismist, et siis aastate ja aastakümnete pärast taas esile tõusta. Neid lugusid ei pea otsima, need hiilivad ise ligi. Nagu öö.
Märtsi alguses andis muusikasõprade seas tunnustatud USA plaadipesa Peoples Potential Unlimited (PPU) välja Uku vanade lugudega albumi “Vision of Estonia”. Need lood sündisid ajal, mil raudse eesriide tagant pääsenud ja esimest korda vaba maailma õhku nuusutanud Uku oli vaid 14–16aastane.
Toonastelt piltidelt vaatab vastu häbeliku moega eesti poiss, kelle süvenenud, kuid unistavast pilgust võib välja lugeda, et ta on saanud pihta millelegi tabamatule. See tabamatu miski on talletatud neisse aastateks unustatud lugudesse. Enamikku neist olid kuni selle plaadi ilmumiseni kuulnud vaid Uku ise, tema lähedased ja muusikaärimehed, kes tema loomingut eri põhjustel avaldada ei soovinud.
Iga hetk toob meie ellu midagi uut, ent iga hetkega ka kaob midagi jäädavalt. Uku muusika on nüüdsest jääv ja selle puhul tasub esitada Saaremaal Pöide vallas Välta külas elavale Ukule mõned küsimused.
Uku, palju õnne albumi puhul! Mida sulle selline tunnustus tähendab?
Mul on selle üle siiralt hea meel. Eks ta ole ühe suure unistuse täitumine – omada plaadilepingut ühe vingeima USA leibeliga.
Kumb on sinu jaoks tähenduslikum sündmus – plaat või tunnustus?
Kumbki ei ole teisest suurem üllatus. Selle plaadi ettevalmistamine võttis aega peaaegu aasta, valisime lugusid mitmekümne laulu hulgast. Alguses soovis Andrew (plaadifirma PPU eestvedaja Andrew Morgan – aut.) lugusid ühele kogumikule, aga õige pea muutus see EPks ja siis LPks.
Kas sind üllatas ka, et huvi sinu muusika avaldamise vastu tuli väljastpoolt Eestit? Seni oled sa enda muusika plaadile jõudmise eest hoolitsenud peamiselt ise – sinu kureeritav plaadifirma Bigtree on andnud välja mitu plaati su ema Marju Marynel Kuudi ja su enda lugudega.
Ei üllatanud. Viibisin parasjagu haiglas, kui Madis Nestor õnnitles mind Ameerikas ilmunud singli puhul. See oli kahe aasta eest. Olin ülimalt meelitatud. Kui keegi üldse minu muusikat fännab, siis tõenäoliselt ei ela ta Eestis.
Vanasti ma ikka saatsin oma muusikat teistele leibelitele, aga vastused tõid musta masenduse. Minu muusika ei sobinud kuhugi või jättis professionaalsus soovida.
Kas sa oled pettunud ka, et Eestis on huvi sinu muusika vastu väiksem, kui võiks olla? Või on see Eesti väiksuse tõttu lihtsalt paratamatu?
Ma ei ole kunagi arvanud, et Eestis, kus muusikamaailm on väike, oleks minu muusikale suurt turgu. Uus plaat vaevalt olukorda muudab, tegu on kitsa niši muusikaga, mille turg on igas riigis väike.
Ka Eesti publiku taustsüsteem on seni olnud minust väga erinev. Näiteks olen kogenud plaate keerutades imestust minu lugude valiku üle, aga minu muusikaline kontekst on lihtsalt erinev.
Sa mainisid kahe looga vinüülsinglit, mille PPU 2010. aastal välja andis. Esimene lugu – “I Don’t Have To Cry” – avaldati 1980ndatel esmalt Rootsis, “Vision of Estonia” ilmus aga 2006. aastal su esikalbumil “Santa Monica”, mille sa ise välja andsid. Toona jäi see lugu konkreetselt ja ka album suurema tähelepanuta. Mis sa arvad, miks see nii läks?
Mis puudutab esimest lugu, siis selle andis välja plaadifirma Polar Star, mida kureeris väga tore väliseesti ärimees Harry Kask. Ta aitas meid tohutult. Selle singli masterdasime Abbey Roadi stuudios (Londonis asuv maailma üks kõige tunnustatumaid helistuudioid, kus on salvestanud ka biitlid, Pink Floyd, Jamiroquai jt – aut.), kus meile pani aja kinni Harry tütar. Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi biitlite fänn olnud ja ma ei osanud seal toona midagi tähele panna.
“Santa Monica” andsin välja selleks, et minu lood ei jääks unarusse. Selle plaadi promomisega ma absoluutselt ei tegelenud, töötasin toona oma ema projektiga. Siiani on see iTunesis vaikselt müünud ja tänu PPU-le on “Santa Monica” müük jälle hoogu juurde saanud ning inimesed avastavad selle uuesti.
Jääb mulje, et sinu jaoks on oluline muusika, mitte selle turundamine…
Jah, olen eelkõige muusik, aga realist. Teiseks olen kogu elu unistanud saada heaks produtsendiks, aga see eeldab tagaplaanil toimetamist. Popstaar peab olema noor edev inimene, pealegi olen staari pojana näinud kõike asjasse puutuvat – nii paksu kui vedelat.
Plaadi nimilugu “Vision of Estonia” on sooja vastuvõtu pälvinud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Räägi, kuidas see lugu sündis ja miks panid loole just sellise nime?
Selle loo kirjutasime Marjuga koos jämmides 25 aastat tagasi Rootsis. Ma ei mäleta, kuidas loo nimi tekkis, aga tunne oli kohe selline, et lool on see nimi. Selline pagulase rännak... Tol ajal teadsime kindlalt, et me ei saa enam kunagi kodumaad külastada.
Ka uue plaadi lood kirjutasid sa enamasti Rootsis. Olid siis 14–16 aastat vana. Kas sa mäletad, kuidas need lood sündisid?
Enamik lugusid on tõesti Rootsis tehtud. Osa neist on lindistatud Nelipühi Kiriku köögikapis asuvas raadiostuudios, panime pillid köögilauale ja läks... Teinekord laenutasime sinna ka neljarealise Portastudio kassetika. Kapis oli algeline pult ja kaks kaherealist stuudiomakki, mis oli kokkumängimiseks hädavajalik. Ühega neist tegime ka kajamasinat.
Paar lugu lindistasime natuke hiljem Toivo Kurmeti (Eesti helilooja ja muusik, kes põgenes Rootsi 1979. aastal – aut.) ja meie ühises stuudios.
Ühe loo põhja tegin Atlantic Starri (Ühendriikide soul-funk-kollektiiv – aut.) stuudios, Marju lisas kodus sellele Portastudioga meloodia ja laulis sellele ühe oma loo. Talle meeldis mulle kägu teha ehk minu träkkidele oma laule peale laulda. Jutt käib “Dream Loverist”, sellest loost on oma kümme versiooni.
Kuidas te Andrew Morganiga PPUst üldse teineteist leidsite?
Andrew oli ostnud internetist minu vana singli ja võttis minuga ühendust. Ta soovis uuesti välja anda kaks vana lugu vinüülil, mis on mulle tume maa. Olen üdini digi-inimene.
Sinu kohta ei ole teada just väga palju. Enamasti seostatakse sind su ema tegemistega, kellega su elukäik ja loometee on ka tihedalt seotud. Mis teid lisaks perekondlikele sidemetele veel seob?
Väga ammu ei seogi midagi peale peresuhte. Mu ema on väga raske inimene nagu ikka suured geeniused. Olen 46aastane ja pool sellest elust oleme koos töötanud, tema ei jaga tehnikat ja nii pidin ka kõigis tema katsetustes osalema. Tekkis lihtsalt väsimus…
Tundub, et sa jagad oma emaga sama saatust – ka tema oli justkui võõras võõraste seas ja tal oli raskusi oma loominguga õigel ajal õiges kohas olla. Kas sind heidutab, et su muusikat pole alati vääriliselt hinnatud?
Mind see ei heiduta, olen teinud muusikat, mida ma armastan.
Tagantjärele mõeldes on ka Marju olnud superedukas ja produktiivne. Ta lihtsalt räägib, et nii ei olnud. Aga ligikaudu kolmkümmend LPd, sajad lindistused, tuhanded kontserdid – kui see ei ole edukus, siis mis see on!?
Räägiks natuke sinu lapsepõlvest ka. Millised õpetajad on meelde jäänud ja mida nad sulle ellu kaasa andsid? Nii loomelaadi kujunemist kui sinu kui inimese arenemist silmas pidades.
Mul oli võimalus Nõukogude Eestis suhelda lapsest saati ühe pereliikmega inglise keeles. Vanatädi Melanie Rauk oli inglise keele professor ja USAs üles kasvanud inimene.
Väga palju õppisin Tõnu Naissoolt. 11aastasena käisin ema töö juures natuke laulmas ja Naiskal oli lausa elektriklaver Rhodes ja süntesaator Minimoog. Ja ta mängis alati enne laulmist oma lahedaid instrumentaale. Õppisin temalt harmooniatunnetust ja nautisin alati tema head huumorimeelt.
Head salvestussaundi õppisin Tõnu Aarelt ja Enn Laidrelt.
Kas sa mäletad milline oli esimene lugu, millesse sa armusid? Milline on sinu suhe selle looga praegu?
Täpset lugu ei mäleta, aga need olid Stevie Wonderi 1970ndate sündiplaadid. Hiljem tulid Herbie Hancock, George Duke ja Quincy Jones. Mind võlusid jazz’i sugemetega lood ja harmoonia, mis teebki muusika huvitavaks.
Stevie lood ajavad ikka veel judinad peale. See on nii ehe saund ja ka lood on tohutult head.
Kuigi NLis oli pelgalt jazz’i mängimine ohtlik ja dissidentliku maiguga, tehti ka Nõukogude ajal Eestis jazz’i. Kuidas sulle Eesti jazz toona meeldis?
Tollal fännasin Lembit Saarsalu Kvartetti ja tema albumit “Avage Viru väravad”. See sarnanes kõige rohkem lääne jazz’iga. Marju kinkis selle plaadi ka Herbie Hancockile ja Herbie sai sellest inspiratsiooni rahvamuusika kasutamiseks.
Kas sa mäletad oma esimest salvestamist? Toona tähendas raadios salvestusaja saamine ju järjekorda ja ootamist ning ilma tutvusteta löögile ei pääsenud.
Ma laulsin lapsepõlves Eesti Raadios ja teles päris mitu laulu sisse, sel ajal ei märganud muud kui tööpinget. Oma ema lindistuste ajal istusin puldi all... Mäletan, et ükskord proovisin equ’ga (seade, mis laseb reguleerida heli võimsust heli sagedusest sõltuvalt – aut.) leida paremat trummimatsu, aga see vist ei õnnestunud.
Mul õnnestus näha, kuidas Tõnu Aare kodus salvestati legendaarsed Apelsini lood raadiomajast laenatud kaherealise reportermakiga. Ometi oli see saund fantastiline, isegi tänapäeval!
Millest sai alguse sinu huvi ja armastus funk-muusika vastu?
Ma tundsin selles ära oma sisemise rütmi. Mul on teooria, et on suur vahe funky muusikal ja funk muusikal, see on nagu music ja muzac. Funk ei ole pelgalt muusika, vaid ka sellele omane huumor.
Kui olulised on sinu jaoks üldse stiililised määratlused?
Väga ei ole. “Santa Monica” plaadil on lugusid new age’ist jazz’ini. Määratlused killustavad ja pigem häirivad. Ma lihtsalt ei orienteeru nendes.
1980. aastal emigreerusid sa emaga aastateks elama Rootsi, misjärel kirjutati Eesti Raadios su ema lindikarpidele “mitte kasutada” ning ta nime ei tohtinud isegi ajakirjas trükkida. Eesti ajakirjandus on teie põgenemisest üsna palju kirjutanud, aga mis sul Rootsis veedetud aastatest kõige paremini meeles on?
Pidevad proovid ja salvestamised, mis kestsid tihti 24 tundi järjest. Töö Marjuga oli väga kurnav, aga neid lugusid pole ka täna häbi kuulata.
Oma bändi poistel oli tunduvalt vähem enesekriitikat ja neid salvestisi on piinlik kuulata. Olime funk-bänd ajal, kui Rootsis ei tunnistatud musta muusikat ja esinemisvõimalusi nappis. Meie bändi nimi oli We Are ja salvestasime ka ühe plaadi jagu materjali. Siis käis isa mul Rootsis külas ning ma kinkisin talle oma stereo ja enamiku linte. Tema võttis salaja kõik lindid kaasa. Aastate pärast leidsin isakodust meie bändi masteri ja tema oli sinna Miles Davise peale lindistanud.
Rootsis töötas su ema, keda sealsed võimud kahtlustasid selles, et ta on KGB agent, Nelipühi Kiriku Hea Sõnumi Raadio stuudios produtsendina. Sina jõudsid lisaks kooli lõpetamisele, ülikooli astumisele ja ajalehepoisi, koristaja ja ametnikuna töötamisele teha samas raadios ka eestikeelseid noortesaateid. Mis muusikat sa toona oma saadetes mängisid?
Tol ajal tehti päris head kristlikku funk’i. Näiteks Brothers Johnson andis tol ajal välja mitu vaimulikku plaati. Ka Andrae Crouch ja Seawind olid vinged.
Los Angelese lähedal Santa Monicas, kuhu te 1988. aastal elama suundusite, kirjutasite ja produtseerisite te Ameerika artistidele laule ning ostsite ka stuudio. Kes teie stuudios lindistamas käisid?
Suht tundmatud laulusepad. Õppisin kogu aeg uut tehnikat, mille areng oli tol ajal tormiline. Sekventserid kolisid karpidest arvutitesse ja peagi tekkis esimene kõvakettasalvesti. Paljud laulukirjutajad tehnikat ei tundnud ja mul õnnestus ennast koos stuudioga päris hästi müüa.
Üks kuulus plaat valmis osaliselt minu magamistoa stuudios. Meil käis seal üks väga tagasihoidlik noormees Gregg Alexander oma lugusid salvestamas. Aastaid hiljem kuulsin neidsamu lugusid New Radicalsi plaadilt. Võib öelda, et ka tema oli oma muusikaga peaaegu kümme aastat ajast ees.
Samas käisime ise salvestamas nii Herbie Hancocki kui ka Atlantic Starri stuudios, mida ma aitasin isegi ehitada ja kus ma sain ka lindistada. Bändi klahvpillimängija Rich Aronson oli meie peretuttav.
Oled korduvalt maininud Herbie Hancocki. Kas oled temaga ise ka kohtunud ja mis mulje ta sulle jättis?
Mina teda kohanud ei ole, Marju on. Herbie helistas kogu aeg stuudiosse nagu “Charlie inglites” ja rääkis meiega läbi valjuka... Tundus väga ladna mees olevat.
Herbie kuulus stuudio asus tema ilusa maja garaažis. Seal oli tohutult klahvpille, osa pille hoiti üldse laos. Herbie ostis peaaegu igast toodetud sündist ühe eksemplari. Tema kaunis sakslasest eksmodellist abikaasa käis meid pidevalt kontrollimas.
Mis sind ligi viie USAs elatud aasta jooksul muusikaliselt enim inspireeris?
Eneselegi ootamatult Vaikne ookean. Näen seda randa tihti unes. Käisin iga päev selle kahinas ja magusas eukalüptiaroomis pikkadel jalutuskäikudel oma pead puhkamas. Läänerannik on müstiline.
Pettusin show-bisnises. Inimesed olid kuulsuse nimel nõus kõigega, vähe oli neid, kes muusikat armastasid või kes tegid midagi fun’i pärast.
Igatsesin ka tagasi Euroopasse. Tahtsime naasta Rootsi, enne seda korra Eestisse külla tulla. Aga tuli putš ja Eestis läks nii põnevaks, et ei raatsinud enam lahkuda.
Miks teil ei õnnestunud USAs ühtegi plaati avaldada? Ühendriikides avaldamiseks mõeldud materjal anti ju pärast teie kodumaale naasmist välja hoopis Venemaal.
Me olime seal täiesti tundmatud – kaks valget venelast, kes tegid musta muusikat. Meile soovitati tungivalt hakata techno’t viljelema, et muutuda artistidena müüdavaks.
Meie salvestised sattusid poolkogemata Venemaale. Tahtsime selle materjali välja anda Eestis Forte leibeli alt, aga plaadivabrik asus Moskvas. Nemad lihtsalt hõivasid projekti ja andsid välja bootleg’i (autori nõusolekuta välja antud plaat – aut.) tiraažiga 200 000. Meile jäid tühjad pihud.
2003. aastal pani plaadifirma Umblu sinu ja su ema lood aastatest 1983–1996 plaadile “Reserva”. Minu arvates on tegu ühe olulisema taasiseseisvunud Eestis ilmunud plaadiga. Te vist lootsite selle plaadi välja anda hoopis Londonis. Miks sellest ideest asja ei saanud?
Plaadi panin ise kokku, Raul Saaremets andis selle välja. Muid plaane ei mäleta. Olin tol ajal “suur” rahvusvaheline ärijuht, reisisin vähemalt kolm päeva nädalas. Mu poeg pidas mind seetõttu mingiks onuks…
Lõpetuseks, räägi mõnest muusikaelamusest, mis sind viimasel ajal on kõnetanud.
Mu ema kohtus Stockholmis George Duke’iga ja ta saatis mulle uue signeeritud albumi, mis on ka väga hea plaat!
Kahjuks tekitas raviga hilja peale jäänud puugihaigus kesknärvisüsteemile korvamatu kahju ja nüüd käib minu igapäevaelu Saaremaal koduseinte vahel, mistõttu kontserte ma külastada ei saa.
Ega sa millegi pärast oma elus kahetsust ei tunne?
Ei.Andrew Morgan: Uku muusika on ajatuPeoples Potential Unlimited on plaadifirma, mis tegeleb minevikuga. Aga see ei tähenda, et lastele plastiliini-animatsiooni õpetava Andrew Morgani eestvedamisel tegutsev leibel oleks kuidagi eilsesse päeva takerdunud, meenutades alalõpmata, mis oli, ja võrreldes seda kõigega, mis toimub praegu.
Küll aga annab PPU välja vanu, peamiselt 80ndate algusest pärit unustatud lugusid, millest enamik pole kunagi ilmunud või on välja antud väga väikeses tiraažis. Nende lugude külgetõmme on aga varjus oldud aastatega kasvanud. Selle kinnituseks on kas või asjaolu, et kirglikud kollektsionäärid on valmis nende plaatide originaalpresside eest välja käima terve varanduse.
Andrew annab neile lugudele uue elu, nende autoritele võimaluse oma looming lõpuks avaldada ja muusikasõpradele need soodsa hinna eest oma plaadiriiulile hankida.
Uku pole Andrew’ga kunagi silmast silma kohtunud, kuid sellele vaatamata peab teda oma sõbraks. Nagu ka teised PPU artistid ja muusikasõbrad üle kogu maailma.
Kuidas sa Uku avastasid?
Ma leidsin tema esimese vinüüli “I Don’t Have to Cry Anymore” koopia, mille Uku andis välja leibeli Polar Star alt. Ma ei mäleta enam täpselt, millal ma selle plaadi sain, aga see oli mitu aastat tagasi. Kui ma alustasin oma plaadifirmaga, siis ma teadsin, et see on üks neist ainulaadsetest plaatidest ja ma pean temani jõudma. Siis ma võtsingi Ukuga ühendust, et temalt selle vinüüli kohta rohkem küsida.
Kuidas sa temaga ühendust said?
Myspace’i kaudu.
Milline oli Uku esimene reaktsioon, kui sa tegid talle ettepaneku tema muusikat välja anda?
Me rääkisime sellest pikalt ja olime mõlemad väga elevil. Ta saatis mulle hästi palju oma vanu lugusid. Meil on plaan välja anda ka plaat, kus on peal Uku ja tema ema Marju tehtud lood. Kindlat kuupäeva veel pole, me lõpetame esmalt mõned teised projektid.
Mis sind tema muusika juures võlub?
Uku muusika on endiselt hea ja ta teeb jätkuvalt muusikat, mis kõlab uskumatult ainulaadselt. Tema muusikale on raske ajalist silti panna, see on ajatu.
PPU kodulehel on mitmeid lõbusaid lugusid artistide kohta, kelle muusikat te olete välja andnud. Kas sul on Ukust ka mõni huvitav lugu?
Ma ei teadnud, et Marju on Uku ema. Ma saatsin Ukule kirja ja küsisin, kas Marju on tema naine. Ta vastas: “EI, Marju on mu EMA”. See oli minu viga, aga väga naljakas!!!DiskograafiaAlbumid:
■“Santa Monica” CD (Bigtree 2006)
■“Visions of Estonia” LP (PPU, 2012)
Singlid:
■“I Dont’t Have To Cry” 7” (Polar Star, 1985)
■“Vision of Estonia” 7” (PPU, 2010)
Koostöö:
■Marju Kuut & Uku Kuut “Zuke” LP (Russian Disc, 1992)
■Marju Kuut “Marju Kuut” kassett (Forte, 1992)
■Marju Kuut “Reserva” CD (Umblu/Bigtree 2003)
■Various “Umblu Records SDMF 2003 Promo” CDr (Umblu, 2003)
■Various “Julm Kauamängiv No.1” CD (Julm Records, 2004)
■Broken Time Orchestra “Broken Time” CD (Julm Records, 2005)
■Marju Kuut “Raagus sõnad” CD (Bigtree, 2005)
■Marju Marynel Kuut “Marju Marynel Kuut” CD (Bigtree, 2006)
■Sofia Rubina “My Sun” CD (Umblu, 2007)
■Rounce “17 Aastat” CD (Bigtree, 2007)
Ilmus Eesti Ekspressis 12. aprillil 2012 / in english
No comments:
Post a Comment