Tõmbame septembrile joone alla. Oli vaikne ja rahulik. Vaikne ilma pingeta ja rahulik ilma etteheiteta. Lasnamäel on üldse rahulik. Pole palju kohti Tallinnas, kus saaks avatud aknaga öösiti magada nii, et linnapõksumine ei häiriks. Omapärane öine hääletus. Ainult vuajeristlike kalduvustega üksiku kajaka morbiidne kiiksumine kruvis pingeid. Nüüd on kimäär kadunud. Väljusin duellist võitjana. Ime muna kuradi tiibadega kaagand.
Saalis oli kohutav lärm. Juba tiris keegi kastidest rekvisiite välja. Keegi tantsis lesginkat, butafoorne türgi mõõk hambus...
Heidikud. Luuserid. Päevavargad. Sotsiaalsed rudimendid. Hoovi kaardist ilmajäänud. Need, keda maailmalõpu korral inimkonna supervarjendisse ei kutsuta.Somaalia peaminister Abdiweli Mohammed Ali eitas süüdistusi, nagu piinaksid võimud keelatud pidudel osalenuid noori. «Mul ei ole sellist informatsiooni ja sellist informatsiooni pole olemas,» kinnitas valitsusjuht. Anonüümsust palunud allikate väitel on üht Ahmedi-nimelist pidulist aga kinni hoitud juba 28 aastat. «Ei vasta absoluutselt tõele,» tõrjus peaminister süüdistusi. Sõbrad nägid Ahmedi viimati Muqdisho Aden Adde rahvusvahelise lennuvälja nurka tekkinud mitmetest hoonetest koosneva kompleksi juures, kus 1983. aasta märtsis toimunud põrandaaluse peo organid laiali ajasid. Toimetusele saadeti ka vahetult enne võimude sekkumist salvestatud videolõik.
Muuseas, võib-olla pakub huvi Tšehhi r´n´b ja rock´n´rolli pioneer Yvonne Přenosilová. 1965. aastal jõid britid ühes Praha klubis teise jala terviseks, kui kuulsid teda laulmas. Seltskond oli vaimustuses. Nii kärakast kui ka Yvonne´ist ja kutsusid neiu Londonisse, kus viimane ka selle pala sisse laulis. Nõukogude ja teiste Varssavi pakti liikmesmaade tankide sissetungi järel Prahasse põgenes Yvonne 1968. aastal sarnaselt sadadele tuhandetele kaasmaalastele kommunistliku režiimi eest Läände, täpsemalt Münchenisse. 1994. aastal, pärast sametrevolutsiooni ja -lahutust naases kodumaale, kus elab tänaseni. Vahest laulab. Kui tahab. Raadiosaadet teeb ka. Nii palju siis mineviku ja oleviku haakimisest. Nüüd loo juurde.
Mäletan, kuidas lapsepõlves sai terve suvi maakodus oldud ja augusti viimastel nädalatel linnaelust unistatud. Koolis nägid klassivendi ja sõpru, kes suvega pikemaks sirgunud ning tüdrukuid, kellega ka algaval õppeaastal tutvuda ei julgenud. Väga ärev õhkkond pisikesele põnnile. Türnpu saatega oleks justkui samamoodi. Sügiseses kodustuudios ei olnud küll keegi taevasse sirgunud, aga suvega oli kindlasti muutunud (loe: suurenenud) uute plaatide kogus plaadikotis. Lisaks nõuab mikrofonikasutus endiselt paraja julgustüki ka juba nii staažikatelt saatejuhtidelt. Jah, kahekümne esimene saade - läbi aegade ilmselt kõige lobavaesem - on teie kõrvus.
