Kuna kassetid olid defitsiit, siis leidsid seal oma koha ainult need lood, mis murdsid kõige sügavamatesse südamesoppidesse. Kuigi välismaa raadiojaamad tuksusid nõrgalt läbi sahina ning häid kodumaiseid saateid oli vähe, ei jäänud nendele lintidele millimeetritki vaba ruumi. Vastupidi, ma kuulasin need lindid sõna otseses mõttes ribadeks! Seepeale ütlesin: „ohsavanaraisk“ ja „egas midagi“, poetasin ehk paar pisaratki ja kleepisin katkenud otsad tarmukalt uuesti kokku. Kuni järgmise korrani. Jälle paar pisarat, liimipulk ja rõõmuvärin...
Väljakutsuvat punast REC-nuppu litsudes sattusid kassettidele lood, mis tekitasid tublisti eufooriat ja soojust ning – kuidas ma nüüd ütleksingi? –, panid nii mõnegi asja paika just sellesse kohta, kust see veel puudu oli. Nendest lugudest saaks koostada lausa eraldi õpiku. Seekordne peatükk puudutab aga šoti punti Simple Minds. Teate ju neid endiseid punkareid, kes U2 kiiluvees hakkasid tegema sentimentaalset süntesaatoripoppi (lollakas väljend eksole), üürates tänaseni oma suurimat massilaulu «Don´t You Forget About Me» sellise innuga, nagu püüaks kivist vett välja väänata.
Kuulsin seda pala hiljuti raadiost ja tekkis tahtmine häbitult karjuda: „Aitab küll eitedele kõrvakarjumisest!“, aga selle asemel tuhnisin tolmuses kastis ja tõin päevavalgele kasseti, kuhu olin lindistanud nende viienda stuudioalbumi. Mul on vinüül ka olemas, aga sel hetkel tahtsin kuulata tuhmi kõlaga kassetti. Ja vot see oli kuradimoodi vägev! Tuju läks kohe heaks. Albumi veatu ja reipa nimiloo ning hõllandusliku ja südamliku „Somebody Up There Likes You“ tahaks õrnalt sisse pakkida, et need kuidagi viga ei saaks. Ma olen õnnelik, et mul see album olemas on!
Simple Minds - Somebody Up There Likes You
Simple Minds - New Gold Dream (81-82-83-84)
No comments:
Post a Comment