Vinüül on mõnus formaat! Konkreetne asi midagi käes hoida ja millele sadade kuulamiskordadega talletatud autentse krõpsu ilu on võimatu unustada. Vinüüli riiulist võtmine ja mängijale asetamine on elamus omaette. Tõsi, end mõnusasti diivanile seadnuna on vahest üsna tüütu püsti tõusta, et vinüülil poolt vahetada. Aga selle lumm ei kao kusagile.
Prohvetiks ja legendiks peetava vanapapi jumal-teab-mitmenda albumi vaod on minu plaadimängija nõelaga kohtunud lugematu arv kordi. Ja kindlasti kohtuvad edaspidigi. Selles pole mingit kahtlust! Miks? Sest see tekitab minus tunde, nagu koosneksin õhust ja valgusest. Tundub imelik? Ja võib-olla ongi, aga just sellise õndsa tunde suudab see veidi rohkem kui 30-sentimeetrise läbimõõduga õhuke plaadike minus tekitada.
Üks kord lootsin tööl olles sellest tundest toetust otsida. Panin klapid pähe ja digialbumi mängima. Pettusin. Ma pole tüüp, keda soositud formaadi puudumine takistaks muusikat kuulamast ja, kellele audiofiilide jutt ülekompresseeritud muusikast üleliia korda läheks. Aga ometi ei kõlanud see õigesti.
Ma olen selle veidrast taaskasutuskeskuse urkast leitud plaadi lõhnaga harjunud. Selle kolletunud ümbrisega plaadile sööbinud veidi kopitanud hõng tekitab minus armsa nostalgilise meeleolu. Mõistusesse trügivad kohe mõtted sellest, kuidas liikusin sihitult mööda Helsingi vaikseid linnatänavaid kaasas pudel Karhu õlut ja päts Balti jaama turult kaasa ostetud rosinasaia. Ja nüüd aastaid hiljem avastan end ikka olukorras, kus vahin seda plaati kuulates hämmastunult lakke. See plaat eritab rahu, tüünust ja enesekindlust ning ma naudin iga selle nooti kui täiuslikku mõttetera.
Mulle meeldib seda plaati ja üldse muusikat kuulata nii, et ühtki mõtet enam peas ei keerle. Siis võib tunda, kuidas keha muutub kaalutuks ja raputab end reaalsest maailmast lahti. Mõningad tunded jäävad elu lõpuni alles, ma loodan, et see on üks neist.
Roy Ayers - Chicago
No comments:
Post a Comment