LA ja maailma parima hip-hop-plaadifirma Stones Throw boss Chris Manak ehk Peanut Butter Wolf on tore mees. Pärast seda, kui tema MC, Charizma, maha lasti, hakkas ta tegema instrumentaalset hip-hoppi ning asutas oma tänaseks päevaks legendaarse leibeli, mis 14 tegutsemisaasta juures on aiva paremaks muutunud.Nüüdseks olen selle laiatarbekohmijate pihta kivisid loopiva plaadifirma artistide vahetu mõju all end soojendanud juba aastaid. Ja jätkuvalt vajuvad nad lainetena mulle peale, uhates minust läbi, sundides endid aina uuesti ja uuesti kuulama, kuni olen veendunud, et nad on minu sees olemas. Üheks tegelaseks, kes paiguti vägisi soolase vee silmast välja kisub, on Dam-Funk.Aastakese kahe eest panid boogie funki suursaadikuks tituleeritud tegelase nõtked rütmivigurid, sundimatult ujuvad süntekadraivid ja kosmiline koogelmoogel muusikasõbrad kummaliselt kihelema. Ühtäkki oli minust saanud tema kaasvandenõulane – iga tema plaadike, 80ndate parimaid palu taasavastav segulint või laivesinemine tekitas sisemisi värinaid.
"Adolescent Funk" on viimane doominoklots tema muusikas, mille pani paika plaadifirmaboss Peanut Butter Wolf isiklikult. Nagu nimigi vihjab, koondab see tervikuks tema nooruse- ja otsinguaastatel 1988-1992 kassettidele kogunenud salvestused. See on aeg, mil teemas olid veel Casio-süntesaatorid, milles toona nähti pigem ennenägematuid elektroonikavidinaid, mitte muusikainstrumente. Aines on aga endiselt kobe funk selle kõige laiemas tähenduses. Või nagu suursaadik ise ütleb: „Funk pole moodne olla tahtmine, vaid elustiil“.
Dam-Funk - Love Life
No comments:
Post a Comment