I´m Your Puppet

Marvin Gaye ja Tammi Terrell tegid 60ndate lõpupoole mitmeid duette, kuni Terrell, kellel diagnoositi ajukasvaja laval Gaye käte vahel kokku kukkus ja mõni aasta hiljem suri. Muide Gaye muinasjutuliselt hea, kuid kaeblik ja murelik ent siiski lootusrikas album „What´s Going On“ on just suuresti Terrelli surmast mõjutatud. Küll aga ei teadnud ma, et nende pala „I´m Your Puppet“ esitasid originaalis hoopis James ja Bobby Purify. Mõlemad versioonid on võrratud.

James & Bobby Purify - I´m Your Puppet (1966)



Marvin Gaye & Tammi Terrell - I´m Your Puppet (1969)

Everybody Loves The Sunshine

Ma kuulsin seda lugu esimest korda mitu nädalat tagasi Radio 1st ja siis ei õnnestunud mul selle kohta rohkem informatsiooni leida. Nüüd on Stones Throw selle 12" välja andnud. Kuigi brasiilia tilulilu jätab mu reeglina külmaks, siis Jeu Jorge´i sosisklev versioon Roy Ayersi "Everybody Loves The Sunshine´ist" on üks parimaid. Mitte uuenduslik, aga õdus ja voolav, mitte nagu need triviaalsed ning mannetud töötlused ja uusversioonid. Austatud restorani-, kohviku- ja laundžiperemehed! Jeu Jorge & Almazi album peaks ilmuma juuli lõpus, on aeg oma uimased ja südame läikima panevad liba-bossa kettad minema visata ning see plaadike soetada.

Seu Jorge & Almaz - Everybody Loves The Sunshine

Teen Daze

Okei, see on imeasi, mida Weekly Tape Deck nimetas swimmy slo-mo-underwater-pool-scene in an 80s movie montage. Huh, keeruline. Tegelikult on see paljukõneldud chillwave glo-fi teema. It's not about the genre... but, a state of mind. Teate küll, Washed Out, Toro Y Moi, Million Young, Memoryhouse ja muu suvine puhkemuusika. Arcade Sound on üks kunnimaid sedalaadi muusikale keskendunud plaadipesasid, kuigi viimased reliisid on läinud minu maitsest pisut mööda. Uus Teen Daze tundub aga olevat täitsa okeika. Ja erinevalt teistest glo-fi artistidest pole nad pärit Carolinast, Los Angelesest, Georgiast ega isegi mitte USAst vaid Vancouverist. Selline uusromantikute rannapeo muss.

Epitaaf

Kui ma peaksin kunagi ära surema, jumal hoidku selle eest, siis kirjutage see mu hauakivile:

AINUS TÕEND, MIDA TA
JUMALA OLEMASOLU
TÕESTAMISEKS VAJAS, OLI MUUSIKA

Kurt Vonnegut

Between - Devotion

Tartu müürilehtedest II

Gregor jätkab Müürilehe viimases numbris Tartu plakatikunsti analüüsi, kus Melodroomi totakad plakatid saavad kiita. Nende plakatite sünniloost pajatab põgusalt ka legendaarne gorilla isiklikult. Tulge heitke pilk!

MÜÜRILEHE esitluspidu

Tartu ja maailma kultuurilehe MÜÜRILEHT suvenumbri esitluspidu. Ootame teid laupäeval, 12. juunil kella kaheksast Genialistide klubisse, kus on avatud KÖÖK , muusikat valivad Müürilehe kolleegiumi melomaanid ning kümneks võtame üles peo meeleolud. Pinget ja gruuvi hoiavad õhus plaadikeerutajad: LOUIE GIGOLO / MARTIN JÕELA / ERRKI / KÄHR / BERK VAHER / IVAN JOHNSON / LEENE NOLA

L12.06.2010 / 22.00 / 30.-

BiiT Bestival 11. juunil

Vaiko Eplik (Muusikat Nõudlikule Maitsele)
Sa ju tead, et ükskõik, mida ta ka ei mängiks, sulle meeldib see igal juhul.

Louie Gigolo (heliori.blogspot.com)
Mees, kes laseb soulil end käeraudadega voodi külge aheldada ja piitsutada, ise mõnust oiates.

Viski & Suitsud
Puhas räpane rokk. Tossumasin purskab õhku testosteroonimolekule.

Les Beat (ru)
Medvedevi lemmik dj duo, kaks õde otse Venemaalt, Kurski oblastist. Mehed, käed teki peale, kõrvad lahti ja silmad kinni, sest muidu jääte pimedaks!

Magnus Kallas (FlashGlamTrash.com) Blogosfääri Larry Flinti esimene dj-sett, kus oodata võib kõike - glämmi, rämpsu ja kalmistubiiti. (David Bowie, Nick Cave, Suicide - seda sa juba iga päev peol ei kuule)

Lauri Tikerpe (Laurel) Mees, kes pole kunagi õppinud miksima. Peale Smithsi võib vabalt tulla 2 Pac. Imala hiti hoiatus.

Madis Nestor (BiiT) Seekord ainult salalemmikud

PPU video party

See on mu elu esimene DVD. Ma olen mõelnud küll palju sellele, et peaks ostma sõltumatutel filmifestivalidel mitmeid auhindu kogunud võrratu Arthur Russelli biograafilise dokumentaali "Wild Combination", aga esialgu pole mõtetest kaugemale jõudnud. Plaadifirma PPU on olnud viimasel ajal üsna tegus: ilmunud on kaks plaadikest seni avaldamata Tri-Fire´i materjaliga, California Flight Projecti vinüülpress, The Solicitorsi modernne süntsoul koos Maxmillion Dunbari editiga, kuid ka haruldastest dokumentaalkaadritest kokku pandud DVD. See on killuke USA peokultuurist, ekstravertsete mustanahalistest piduliste päevaraamat. Ma olin suisa vaimustuses selle kompilatsiooni tunnusloost ja te võite ette kujutada, mida ma tundsin, kui pärast nädalaid kestnud tulutut punnitamist teha kindlaks selle pala ID, sattusin juhuslikult ühes interneti plaadipoes müüdavate plaatide helijuppe kuulates just õigele loole. Paar päeva sõitsin tööle ja töölt koju nii, et võtsin selle loo oma peas osadeks lahti. Ja tegu pole teab mis avangardmuusikaga. Nüüd üritan selle mõistliku hinnaga ebayst kätte saada, kuid kardetavasti kerkib hind paarisajale dollarile. In the beginning the funk was something like this:

UNKLE - Where Did The Night Fall (Surrender All)

Tunnistan, et pakkumine arvustada uut UNKLE’it otse ei vaimustanud. Kuigi kollektiivi esimene sügav ja raske album «Psyence Fiction» (1998), mis tõstis UNKLE’i põhjendatult triphopi parnassile, lõi mällu igaveseks templi ning teine, unistuslikum ja hullumeelsem «Never, Never, Land» (2004) kõlas õndsalt patuselt, jäid järgmised kaks täispikka «War Stories» (2007) ja «End Titles» (2008) kaugeks.

Hoobi andis ka DJ Shadow' lahkumine, mille järel tekkinud tühikut pidasid paljud ületamatuks. Projektibändi ninamees James Lavelle on leidnud aga uue trip-rock’i hingamise.

Kui esimestel albumitel uhkeldasid Richard Ashcroft, Thom Yorke, Mike D, Brian Eno, Ian Brown jt nimekad onud, siis nüüd kaasati hunnik vähetuntud rokkbände (Black Angels, Sleepy Sun, Autolux). Tunda on afrobeat’i, psühhe-tantsuroki, hiphopi ning elektroonilise ja klassikalise muusika mõjutusi. UNKLE’i parim plaat sel sajandil. Õnneks.