Sattusin üks päev kaubamajja, kus oli hulk inimesi. See nägi välja nagu väikekaladega akvaarium või asjade leiubüroo, ainult et kalade ja asjade asemel olid seal inimesed. Mina küll ei saanud aru, miks nad kõik seal olid. Nad nägid välja, nagu oleksid sinna unustatud või midagi ära kaotanud.
Seal mängis mingi vali muusika, mis lõi nende ümber mingi alalise sünteetilise täiusetunde, mis aitas inimestel ajutiselt unustada, kus nad viibivad. Meie aegruumi muutmiseks pole vaja näha suurt vaeva ja käivitada Suurt Hadronite Põrgutit. Tuleb vaid minna lähimasse kaubanduskeskusesse. See on omamoodi must auk, mis erinevalt teadlaste hoiatustest pole mitte tuhandete valgusaastate kaugusel, vaid kohe meie kõrval. Nii paarisaja meetri või mõne kilomeetri kaugusel, on vaja ainult teki alt välja ronida ja tuledesära järgi orienteeruda.
Selles valgusest tulvil ostukeskuse ruumis inimesed aina tulid ja läksid sihitult, justkui rändaksid nad purgatooriumi väljadel ning ootaksid oma igaveses pääsemises jumala sõprust ja puhastamist, et siseneda taeva õndusesse. Selleks tõid nad poodides asuvates kassaaparaatides almuseid, ostsid indulgentse ja lahutasid jumalate meelt meeleparandustegudega. Kaubamaja on ju kiriklike rituaalide paik, mille automatiseeritud lükanduksed on avatud isegi turufundamentalistidele ja muidu sõjakatele ateistidele. Kes ütles, et robotid on lollid?
Ma seisin rammestunult selle kaootilise selveakvaariumi epitsentris, jäädes jalgu impulsiivkauba kaasa haaranud inimestele, kelle nägudelt peegeldus arusaam, et tegemist on kahtlemata essentsiaalse tootega, milleta nad enam minutitki elada ei saa. Vaatamata asjaolule, et nad soetatud toote sisu endale veel täielikult ei teadvustanud ja selle olemasolu tarvilikkust enne ostmist ei teadnudki end vajavat, kõndisid nad õõtsudes juba järgmise värvilise vaateakna suunas, mis nende silmapiiril terendas ja kogu ülejäänud maailma kangastunult tahaplaanile jättis.
Järjekordne tarviline aksessuaar käe otsas, valdas neid hetkeks eufooriline afektiseisund. Nad seisatasid viivuks, heitsid salamisi ennastimetleva pilgu vitriinile ja noogutasid endale rahulolevalt - ostujumal oli nende teguviisi heaks kiitnud. Ja kui Jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese kahtlemata ka rikkaks, ilusaks ja targaks. Eriliselt hoolitseb ta nende eest, kes on hakanud ostma "nimesid" - kaubamärke -, mitte tavalisi asju.
Neid kõndivaid jalgu vaadates meenus mulle, kuidas ühe Tallinna kaubamaja tegelinski kiitles spetsiaalse spacement arvutiprogrammiga, mis kaardistab kaubad lettidele nii, et inimesed neist ükskõikselt mööda ei kõnniks. Välja tuleb ju pakkuda ikkagi seda, mida inimene esmatarbevajadustest ei osta. Käsi südamel vandusid nad, et eraldi müügistrateegiat neil välja kujundatud ei ole. Küll aga tunnistasid, et nad töötavad välja süsteemi sobiva muusika ja valgustuse jaoks, mis võimaldaks veel rohkem
asju müüa. Peep Vainu utoopiline müügimaagia? Ei, enam mitte.
Selles kombetalituses on inimesed ümbritsetud helidega, millele nad isegi ei pruugi teadlikult tähelepanu pöörata. Nad on nendega harjunud. Selle eesmärgiks pole kõrvad räbust puhtaks teha, vaid õnnetud inimesed õigele teele juhtida, andes mõista, et inimene pole mitte ainult omal jõul võimetu jõudma eesmärgini, vaid ta pole ka võimeline tegema sel teel kasvõi ühtki sammu ilma teise toetava käe abita.
Püüdsin sellest virrvarrist nähtamatu varjuna läbi trügida, kuid tundsin rahutuseimpulssi, mis andis kurjalt mõista, et kriitiline mõtlemine hakkab ähmastuma ning tekib tahtmine end sinna hetke unustada. Visata peast kõik jutud manipulatsioonide paljuastmelisest hierarhiast ja elu tõsistest küsimustest. Milleks vaevata oma pead argimuredega, kui on võimalik minna kaasa mõnusa auruga. Ajatajuga kadus ka isu millegi konstruktiivsega tegeleda.
Ma panin selles kummalises muinasjutus klapid pähe ja kuulasin
seda lugu üha uuesti ja uuesti. Mõtlesin, et mis juhtuks, kui kaubamaja kõlaritest kostaks lõppematult just see lugu. Kuulasin seda veel paar korda kuni olin veendunud, et see on minu sees olemas. Ja kui kell kukkus olin mina ja kõik teised ära läinud. Nagu mustlased.
Kuigi linna eksinud maamehena kisub juba haljendavate rohuväljade ja veisekarjade suunas, jätkame oma turvalise, hapra ning pisikese musasaate minapildi kaitsmist. Aasta on juba täis saanud. Ehk ei ole vorm viledaks kulunud, mahl välja pressitud ja leidub veel uusi plaate, millel sisendusvõimelisus säilinud. Igava sissejuhatava helletuse - võeh! - järel soovitan kuulata saadet.
On muusikuid, meelelahutajaid, artiste ja esinejaid ning Ariel Rosenberg Pink. Iseteadlik geenius, kes käib oma pead. See on tema musaajakirjale Fact tehtud mix, mida kuulates mul aegajalt vereringe peatus ja külmavärinad üle jooksid. Ja selle põhjuseks polnud närused kuus kraadi, jahe tuul, vastu vahtimist lajatav vihm ega kareda pirni nahk. Mõni suudab panna judinad üle selja ja turja jooksma musavalikuga ning see pole üldse võrreldav sellega, kui oma hambad neetud pirni lüüa. Samuti tasub lugeda temaga tehtud intervjuud ja mõistagi oodata ka uut albumit. Ilusamat unelugu kui see, on vist raske tahta:
Kuku raadio saates Lahe Laupäevahommik mängib praegu Aloe Blacci "I Need a Dollar". Saatejuht Tõnis Erilaid rõhutas, et Blacc on kahe tseega ja lugu räägib sellest, kuidas Ameerikas hakkama saada. Ei tea, mis Vikerist veel tulla võib. Flying Lotus? Animal Collective?
28. juulil ilmub kogumik, mida on kiitnud elektroonilise muusika pea peale pööranud Untold, Londoni bassimuusika digitaalne mystik Mala, tahaks-mingit-käiku-juurde! Martyn. Pärast seda, kui legendaarsesse seisusesse tõusnud jazz-tähis Talkin´ Loud omadega loomeloojakuni jõudis, pani Gilles Peterson aluse uuele plaadimärgile Brownswood.
See on Mos Defi, Talib Kweli ja Pharaohe Monchi produ DJ Spinna musatuba. Facebookis on lehekülg, kuhu kogutakse pilte diidžeide puhketubadest. Soovitan vaadata. 
Sattusin üks päev kaubamajja, kus oli hulk inimesi. See nägi välja nagu väikekaladega akvaarium või asjade leiubüroo, ainult et kalade ja asjade asemel olid seal inimesed. Mina küll ei saanud aru, miks nad kõik seal olid. Nad nägid välja, nagu oleksid sinna unustatud või midagi ära kaotanud.
Mäletate neid aegu, kui trumm ja bass kõlas veel läbimõeldult ja järeleandmatult kvaliteedile keskendunult? 1994-1998 oli loova trummi ja bassi kuldajastu ning siis ei kujutanud meist veel keegi, et selle stiili areng võiks paisata meid helisõja eesliinile. Gilles Peterson tuletas oma viimases saates mulle eheda trummi ja bassi kõla taas meelde. Peshay, LTJ Bukem, 4hero, Photek, Source Direct, Doc Scott, Wax Doctor, Adam F - kõik mu vanad lemmikud. Kuula siit. 
Mõistus ütleb, et igale ajele ei tule järele anda, tormata iga naise kannul, keda tahaks. Mõnele võib siiski järele joosta, sest iial ei või teada, mis õndsus ees oodata võib. Nii on tihti ka muusikaga, eriti elektroonilise kulgemisega, millele andudes võib ka kõige skeptilisem kivikuju mõnust niuksuma hakata.
