Pärast sellist nädalat avastan end olukorrast, kus juurdlen selle üle, kas igiliikuri ehitamine on võimalik, kui vaid teadlased selle kallal tõsisemalt töötaksid. Ja eile sattusin seltskonda, kus tuldi taas lagedale jutuga peatsest maailmalõpust ning laua ümber võis näha nõusolevaid noogutusi. "Ma tunnen end hästi," ütlesin ma ja lahkusin ruumist. Maailm kestab endiselt, vähemalt Lasnamägi on omal kohal, mis sest et läga täis.
Iga maiasmokk ju teab, et kõik saab alguse agari pundumisest vees. Mitmekihilised marmelaadid valmivad järk-järgult, ning hea maitseelamuse nimel tuleb varuda kannatust. Kui magusa ja hapu vahekord on paigas, on järg peenemate maitsenüansside käes. Teisipäevasel (23.02.2010) sünnipäevapeol loovad plaadimängijatel armastust, kirge ja joovastust marmelaadisõbrad: Louie Gigolo Dj Sudokukunn Ago Väli Joosep Reimets Kaupo Planetaryfunk. Tegemist on öistele pidulistele tuntud Protesti-nimelise keldriuru (asub Mere pst 6A, Tallinn, klubi Korteri vastas) maineparanduspeoga. Kutsuja ja võõrustajana luban nii higi, pisaraid, viina kui ka armastust. Kes soovib, leiab FB ürituse siit.
Piisab ainsast kalvadosesõõmust, et teada, miks Eeva pattu langes ja ainult ühest loost, et Agole sünnipäeva puhul õnne soovida.
Üle pika aja mängin täna Tallinnas plaate. Korraldajate soovil pean räpipeol kell neli tantsumussi mängima ja pidulistel tallad kuumaks kütma. Saab näha, see on ju kõigest lihtne väärtuste vahetus. Plaate pole veel valinud, aga vein on juba valitud. Uha minema oma neetud norg, peol näeme, tsutsufrii!
Paljud teist on ilmselt kursis mu gorillakiindumuse ja armastusega veidrate kollaažide vastu. Lisaks sellele meeldivad mulle ja paljudele mu sõpradele kollektiivid nagu Fleet Foxes, Grizzly Bear ja paljud teised indie-folk grupid, mis on suutnud vältida ohtlikku üleprodutseerimist. Siin kohal astub sisse LA kollektiiv Local Natives ja nende debüütalbum Gorilla Manor, mis on seos mu eelneva jutu vahel. Ma pole nende uut albumit veel mõttega kuulanud, samas mulle tundub, et nende lood õitsevad sarnaselt eelpool mainitud kollektiivide loomingule, kuid Local Natives pole nii puhas kui Fleet Foxes ega nii väljapeetult tahumatu kui Grizzly Bear.
Brooklynist pärit Elizabeth Harperi viie looga debüüt EP on mu viimase aja lemmikuid. Märksõnad: New Order, Smiths, Human League, Cure, Glass Candy, LCD Soundsystem jne. Ega siin midagi uut pole, aga see 80ndate taaselustamine on justkui peatükk kapsaks loetud indieõpikust.
Järgmisel nädala reedel (12.02) on Krahlis võimalik läbi elada kohaliku lo-fi pop kollektiivi Antonina esimese singli ning video esitluskontsert. Kuigi Antonina muusika on lihtne ja veenev, pole nende maailm kõikides oma pisiasjades nii arusaadav, et see ei võiks vaistlikult minus huvi äratada. Ma ei tea, kuidas on meeldejäävusega, kuid kodutööstuse lainetes valminud näidete varal võib julgelt väita, et tegu on äraütlemata kergemeelse – jah, ma tõesti mõtlen kerget – meelelahutusega. Siin pole miljoneid ideid, maniakaalset detailsust ja helide stiihiat. See pole ka eriskummaline kosmiline popmuusika, mis nõuaks pingutavat süvenemist, et selle psühhedeeliakuhjadest läbi kahlata. Kuid seejuures ei nürista see mõistust, nõrgenda innukust ega riku iseloomu. Neid kitsendavaid silte ma ei salli, kuid see osutub paljudele takistuseks. Kuulajana seisad sa üsna selge valiku ees: kas sa lähed mööda teed, mille Antonina on sinu eest juba valinud või pöördud tagasi. Neile, kellele peidetud radade leidmine ja ekslemine muusikalistes allhoovustes mõnu pakub, võib Antonina muusika jääda liiga sirgjooneliseks ning turvaliseks teekonnaks. Mõnede jaoks isegi küündimatuks ja infantiilseks karaokepopiks. See subjektiivne mäng on kriteeriumite küsimus. Kuid memmepojalikuks kaasakulgemiseks on Antonina üsna hea kaaslane. Tõsi, oma isemeelsuste ja – ooo! – naiselike kapriisidega, mis tähendab, et Antonina on suutnud säilitada oma isikupärase karakteri.
Raadio oli vaid väike ojake, millest kõik alguse sai. Seejärel tulid teised tehnilised vahendid, et heli kopeerida, paljundada, võimendada, ja oja muutus tohutuks jõeks. Kui varem kuulati muusikat armastusest muusika vastu, siis tänapäeval röögib ta igal pool ja pidevalt, „küsimata, kas me tahame seda kuulata“. Juba 1930. aastal kirjutas Albert Schönberg: „Raadio on vaenlane, halastamatu vaenlane, kes liigub vääramatult edasi ja kelle suhtes on igasugune vastupanu lootusetu“. Türnpu FMi uue aasta esimene kuuldemäng on teie ees.
Minu ja tuleb välja, et ka paljude teiste möödunud aasta suur lemmik Matt Cutler ehk Lone tegi ajakirjale Fact konfitüüri. Ma ütlen ausalt - iga miks, milles mängitakse Propheti pala You Really Turn Me On peab olema hea. Mulle tulid kohe meelde Dam Funk ja James Pants. Lone on Nottinghami tüüp, kelle on oma hõlma alla võtnud väga omapärase käekirjaga Lõuna-Londoni plaadifirma Werk Discs. Muide, kui jutud tõele vastavad, siis võib teda peagi ka Eestis näha ja kuulata. Kui me möödunud nädalal saadet tegime, siis mainisin, et mulle tõi tema isikupära silme ette India filmides nähtud harmooniumi. Ago rääkis aga, et ta on neid käike juba muusikaprogrammides püüdnud järele matkida. Lugesin hiljuti ka üht tema intervjuud, kus ta võrdles oma mullust kolmandat albumit šokolaadikoogiga. See on tabav võrdlus, sest Ecstasy & Friends on tõesti kohati liiga hea ja külluslik. Uue materjaliga lubas ta aga täiesti uusi judinaid. Saab kuulda...
