I Voi, voi, voi. Viron pojat on tagasi, Helsingi on võetud, rindereporterid täie tervise juures. Karvase rinnaga ei maksa siiski Soome tydosid sebima minna, isegi mitte mehi, sest üks meie ilmseid lähenemiskatseid trotsinud härra ütles meile sadama vetsus otse: "I don´t want to see your Estonian dick". Vahinkoa, ta paraku ei tea, millest ilma jäi. Sellele vaatamata oli ta "vaesest Eestist" vaimustuses, kuid ilmselgelt üllatunud, et eestlastel on nii palju raha, et nad saavad koguni Soome sõita. Sadamast jalutasime hotelli, mis asus umbes tunnise jalutuskäigu kaugusel, sõime majoneesist nõretavat salatit ning jõime nunnudest pudelitest Koffi ja Karhut. Kahvel, Kaupo, on soome keeles muide haarukka, järgmine kord siis tead.II Edasi liikusime Töölö linnaossa, kus asub ka Korjaamo kultuuritehas. Tegemist on endise trammidepooga, mis ei meenuta põrmugi kohalikke kõledaid kultuuritehaseid. Üleval korrusel asub avar galerii, all õdus baariruum/kohvik, kus Soome poisid mängisid italot ja muud tantsumussi. Kontserdisaali pääsemiseks pidime läbima tõelise kadalipu - mööda pääsema õlleklaasi taga jõmistavatest kõridest. Osa neist hammustasid küllaltki valusalt, kuid edukalt läbitud katsumuse eest premeeriti meid müügileti taga, kus meie lemmikud viisivõlurid olid ise kohad sisse võtnud. Kokku nillisime leti taga nii kolm korda, teisel tuuril taipasin ka oma albumi kotist välja tõmmata, sest esimese hooga suutsin ainult Ramonat piiluda. See Gloriette leibeli plaadike tegi imesid - ainuüksi selle välja võtmine tõmbas huvilisi ligi nagu pekitükk kärbseid. Muu hulgas avas "Good Evening" mulle vaba tee ka kõigevägevamate juurde, kes ei suutnud ära imestada, kuidas nende kullatükk on sellesse külma maailmanurka eksinud. Pühendused saadud, viisakused vahetatud, plaadid ostetud, suundusime peosaali.
III Kontsert toimus niinimetatud videoruumis (tegelikult vist teatrituba), mis sarnaneb kodupublikule tuttava Krahli teatripesaga, kuid on umbes poole väiksem. Lava, selle ees mõned lauad, discokera, tagasihoidlik valgus, vähe inimesi - intiimseks kontserdiks üsna soodne, kuid siiski pidulik interjöör. Samas annab hea muusikaga olematud sohvad mugavaks teha. Dinosauruxiat ja pehmelt öeldes kahtlase nimega Nightsatanit me ei kuulnudki, kuid ärge laske sellest saatanajutust ennast liiga ära ehmatada, sest Nite Jewelit me maha ei maganud. Oli muhe! Kuna olen juba ammu loobunud nimedele tähelepanu pööramisest, siis oskan öelda, et enamik lugusid olid varem avaldatud, mõni üksik uuem viisijupp lipsas ka sisse, kuid kuna ilmatut tarkust minust ei tulva ja üritan muusikat kuulata pigem kõrvade, mitte silmadega, siis jään teile praegu nimed võlgu. Siiski võivad need senikuulmatud palad selguda, kui ma olen jõudnud läbi kuulata tuuriplaadi. Loodan, et toon peagi selguse ja õnne teie kõlaritesse ning saate mu hädise kirjelduse asemel reaalset emotsiooni ammutada. Samas võin teile kinnitada, et Ramona ja ta sõbrad on ägedad tüübid ja nende elusmuusikasse on kodeeritud heaolutunnet tekitavaid impulsse. Tottakai! Ja laiv oli timmitud nii, et see kõlas justkui plaadilt. Sujuv ja selge, kurb ja siiras, pisut nostalgiline, kuid samas nii tänapäevane, ei mingit tormamist ent samas nii tundeerk. Seksperimentaalne värk, kui suudate ette kujutada, mida ma sellega mõtlen. Oo mitä musiikia, ihan meeleoluä, ihanaa!
IV Tagasitee hotelli sisustasin jänese- või küülikujahiga. Päris täpselt ei oska isegi öelda, kas need paksud imeloomad on halljänesed või küülikud, kuid väidetavalt on probleem alguse saanud vabadusse pääsenud lemmikloomadest. Minu katsed nende asurkonda piirata kukkusid vaatamata minu suurtele jõupingutustele haledalt läbi. Olen siiski kindel, et nende populatsiooni vähendamise eest vastutav linnaametnik Antti J. hindab minu ponnistusi kõrgelt ja andestab mu ebaõnnestunud ürituse oma initsiaalid ühele plangule vedada. Viimasest ajalugu vaikib, nagu ka katsetest Olümpiastaadionile ja lõbustusparki pääseda.
V Hommikust sõime kohvikus nimega Huviretki. Olime rahul ka öösel raske südamega langetatud otsusega õlletagavarasid mitte täiendada. Laupäev möödus peamiselt Viiskulma läheduses asuvates plaadipoodides. Lifesaveri Marika rääkis ka pisut sellest, miks tore poeke suletakse. Jah tõesti, neil on tõsi taga. Asi pole aga õnneks selles, et neil oleks näpud põhjas, kuid elu muutub ja nõuab vajadusel muutusi. Marika sõnul on ta kümme aastat Lifesaveris töötanud, lisaks sellele veel viis aastat teises plaadipoes. Elus on ka palju muud plaatide kõrval, eks. Ilmselt sarnaselt võivad tunda ka tema kaaslased ja see on täiesti arusaadav. Pood ise oli üsna tühi, nii plaatide kui ka sisu poolest. Sellele vaatamata veetsime seal vähemalt tunnikese ja ma leidsin paar head plaadikest, mis olid ka väga soodsad, sest viimasel nädalal lihviti hindadest 75% alla. Marika juhtis meie tähelepanu ka sellele, et eelmine päev oli seal olnud mingi läbu. Suht sassis oli seal tõesti. Mingi laheda uue plaadipoe leidsime ka, aga kuna aega oli vähe ja pappi vähe, siis otsustasime sealt kiiresti sääred teha. Edasi poodi, sadamasse ja laeva. Ahja, trussad ostsime ka enne. Üllatusena nägin Helsingis ka üsna mitut tuttavat, üks seltskond käis isegi Nite Jewelil, sadamas sõitis meile rattaga vastu Gregor, Tallinnas ootas meid pikkisilmi Evelin Ilves. Tallinnas oli esimene peatus mõistagi plaadipood. Mis teha, parandamatud tüübid.
Teie, kes te viitsisite selle kirjatüki läbi lugeda, tualett on koridoris, teine uks paremat kätt. Premeerige end hiljem ka õllega!
